| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
Tatarlased valitsevad Euroopa autokrossi
 |
| Loe lisaks |
|
|
|
 Euroopa autokrossi meistrivõistlustel on üle poole hooajast läbi. Eeloleval nädalavahetusel võisteldakse Venemaal Dimitrovis, sellest järgmine etapp toimub 21.-22. augustil Lätis Bauskas.
Kõige populaarsemas klassis Divison 1 juhivad sarja Venemaa tatarlased (kusjuures üks neis on ametilt ei keegi muu kui Tatarstani Vabariigi peaminister, teine presidendi poeg), kuid hästi on sõitnud ka lätlane. Bagide jäme ots tshehhide ja sakslaste käes.
Aga kõigest järjekorras. Kõigepealt pisut tehnilistest tingimustest.
Euroopa autokrossi meistrivõistlustel peetakse arvestust kolmele masinaklassile – sõiduautod Division 1 ning sõidubagid Division 3 ja Division 3A.
Turismiautode klassis Divison 1 on kasutusel vabalthingavad neljataktilised mootorid maksimaalse kubatuuriga 3500 cc või turbomootorid maksimaalse kubatuuriga 2058,8 cc. Sõltuvalt kasutatava mootori kubatuurist on autole seatud miinimumkaalu nõue.
Masina tasakaalustamise esmärgil üritatakse mootor viia võimalikult auto keskele. Masinad on neliveolised ning kuna mootor koos käigukastiga on nihutatud tavapärasest tahapoole, siis on põhjalikult ringi ehitatud jõuülekanded. Lubatud on mõlema diferentsiaali blokeeringud kuni 100 protsenti. Parimatest mootoritest on kätte saadud üle 500 hj.
Division 3A-sse kuuluvad kaherattaveolised bagiautod kaaluga umbes pool tonni. Lubatud on neljataktilised kuni 1600 cc mootorid või turbomootorid kuni 941,1 cc. Praktikas kasutatakse siiski ainult vabalthingavaid mootoreid. Hobujõude saadakse neist mootoreist kätte umbes 200.
Sageli kasutatakse Division 3 A jõuallikana 1100-1400 cc tsiklimootoreid. Kuigi seda klassi nimetatakse “väikeseks klassiks”, ei jää nende bagide kiirused sugugi alla palju võimsamatele Division 3 autodele.
Divisioni 3A EM-etappidest on viimastel aastatel osa võtnud ka eestlased. Mullu Bauskas toimunud etapil sai seitsmenda koha eest 10 punkti kirja Remee Raamets. Hooaja kokkuvõttes andis see saavutus 27. koha. 2002. aastal oli Raamets Bauskas 10. ja Gennadi Pedras 12.
Selles klassis on eestlastel ka midagi kaalukat ette nädata: aastail 1990-1991 krooniti Division 3 A Euroopa meistriks Jaanus Ligur.
Division 3 bagide mootorid peavad vastama samadele tingimustele mis Divisioni 1 omad, bagid on neliveolised.
Võistlus algab treeninguga, millele järgneb kaks ametlikku treeningut parimatele ringiaegadele. Nn ajatreeningutele lubatakse 6 autot korraga ja läbida võivad nad kuni 5 ringi. Ajavõtt algab teisest ringist.
Iga võistleja peab saama kirja vähemalt ühe ringiaja, kuid peakohtuniku eriotsusega võidakse ta kvalifikatsioonisõitu lubada ka ilma selleta.
Ringiaegade põhjal pannakse paika esimese kvalifikatsioonsõidu stardijärjekord. Kvalifikatsioonis ja edaspidi kasutatakse stardipaigutust 3-2-3-2, kusjuures reeglitega on paika pandud ka stardiridade vahe – 8 meetrit “ninast ninani”.
Kvalifikatsiooni jõudnud võistlejad jagatakse vajaduse korral gruppidesse – üle kümne auto korraga starti ei lubata.
Igale grupile toimub kolm kvalifikatsioonisõitu, esimese ja teise kvalifikatsioonisõidu kohad on määravaks järgmisele stardile.
Kvalifikatsioonisõidu kohtade eest jagatakse miinuspunkte – esimene saab 1 miinuse, teine 2 jne. Kui võistleja läbib kvalifikatsioonis vaid 2 ringi, saab ta 12 miinuspunkti. Mittefiniseerumise eest saab miinuspunkte 80 ja mittestartimise eest 90. Kvalifikatsiooniringide arv sõltub raja pikkusest, kuid on tavaliselt 6.
Miinuspunktide alusel pääseb finaalsõitu, kusjuures arvesse lähevad kahelt paremalt kvalifikatsioonisõidult kogutud punktid ja nende summa ei tohi olla suurem kui 25 (üks sõit võib kvalifikatsioonis seega ebaõnnestuda). Kvalifikatsioonisõitudes väikseima punktisumma kogunud võistleja valib stardikoha esimesena jne. Punktide võrdsuse korral otsustab stardikoha parim eelsõidu aeg.
A-finaal korraldatakse 10-le paremale, aga juhul, kui kvalifikatsioonisõitude punktisumma annaks õiguse finaalis startida rohkemal kui 14-l võistlejal, siis korraldatakse ka B-finaal. Sellisel juhul pääseb otse A-finaali 8 esimest, ülejäänud kaks kohta selguvad B-finaalis.
EM-arvestuses toimub 10 etappi, millest arvesse läheb 8 paremat tulemust. Hooaeg on jagatud kaheks 5-etapiliseks poolajaks, kusjuures arvestusest läheb maha kummagi poolaja halvim sõit. Esikoha eest saab 20, teise eest 17, kolmanda eest 15 jne punkti, kusjuures 16.-18. koht annavad võrdselt 1 punkti.
Tänavu on toimunud 6 etappi ja seitsmes sõidetakse eeloleval nädalavahetusel. Kuivõrd bagiklasside liidrid on valdavalt tshehhid ja sakslased, kes meie autohuvilistele suhteliselt tundmatud, siis peatugem pikemalt vaid Division 1-l, kus olulist rolli mängivad meie ida- ja lõunanaabrid.
Esimese poolaja Division 1 võitis Airat Shaymiev Venemaalt 77 punktiga. Temal läks arvesse kolm etapivõitu ja üks teine koht, üks kolmas kui halvim koht arvati tabelist välja.
Teine oli Rustem Minnihanov samuti Venemaalt (62) ja kolmas tshehh Josef Petrik (59).
Vaid punkt vähem oli lätlasel Aldis Zebergsil. Esimesel etapil mitte osalenud lätlane oli seejärel kolm korda kolmas ja korra neljas. Tshehh oli ebastabiilsem, kuid temale andis tubli punktilisa avaetapi võit.
Kuues etapp toimus Venemaal Kaasanis ja selle võitis taas Venemaa esindaja - Ilia Reznichenko. Üldliider Airat Shaymiev oli teine, lätlane osa ei võtnud. Teise-kolmanda, Minnihanovi ja Petriku, punktisaak oli tagasihoidlik.
EM-sarjas lööb kaasa ka suhteliselt palju leedulasi ning seepärast pole ime, et Leedu Plunge taotleb samuti EM-etapi korraldusõigust. Katsevõistlus Plunges toimub nädal peale Bauskat, 28.-29. augustil.
Mõni sõna ka Venemaa võistlejatest, kellest enamus on rahvuselt tatarlased.
Minnihanov on Tatarstani Vabariigi peaminister ja ta on kolmekordne Venemaa meister klassis Division 2 (klass on analoog Euroopa Division 1-le). Põhilisi võistlusautosid on tal kaks: Ford Puma ja VW Golf Mk3 Turbo 4x4, kusjuures viimane pidavat paremini liikuma.
Airat ja tema vend Radik Shaymiev tulid autosporti alles selle sajandi alguses. Nemadki on “siniverelised” – nende isa Mentimer Shaymiev on Tatarstani president.
Ashot Ervandian, üldtabeli neljas, oli aga enne autokrossiga alustamist Venemaal tituleeritud poksija. Ilia Reznichenko on kogu selle kamba staazhikaim ja kogenuim esindaja. Autokrossiga alustas ta 1984. aastal UAZ-il.
Sõiduautode krossi hullus Tatarstanis läks lahti 1996 aastal, kui Kazani lähistel avati Vysokaya Gora nimeline kompleks. Nagu isegi arvate, oli seal kõvasti mängus autospordisõbraliku presidendi Shaymievi käsi. "Autovõidusõiduga hakkasid tegelema kõik tatarlased, kellel vähegi raha oli," kinnitas Venemaa autospordiajakirjanik Vitaly Blinushov muiates (temalt pärineb ka enamus käesolevas artiklis esitatud fakte tatarlaste kohta).
Aga raha paistab Tatarimaa võidusõitjail olevat. Kohati tunduvad numbrid uskumatud ja siinkirjutaja ei julge nende tõepärasuse eest vastutada, kuid Vitaly kinnitusel olevat kõik enam-vähem tõsi.
Krossisarja praegune liider Airat Shaymiev ostis enda eelmise võistlusauto Peugeot 206 prantslase Jan-Luc Pallieri käest 2002. aastal ja maksis selle eest väidetavalt 500 000 dollarit! Airati vennale Radikule osteti Austriast Toyota Corolla WRC 450 000 dollari eest (Vitaly: see hind peaks kindlasti õige olema).
Peaminister Rustem Minnihanov maksis oma Ford Puma mootori eest 150 000 dollarit, kusjuures tehingu teiseks osapooleks olid lätlased. Lõunanaabreil paistab üldse selles äris käsi kõvasti sees olevat, nad ostavad ja müüvad Division 1 masinaid nagu mustlased hobuseid. Aga vähemalt esialgu paistis tehingul ka jumet olevat, sest Ford Puma mootorist saadi kätte 550 hobujõudu.
Rahasummad on igatahes müstilised. Siinkirjutaja andmeil peaks poole miljoni dollari eest saama täiesti võitlusvõimelise WRC-auto ja raha jääks veel ülegi. Mis siis saab, kui Tatarstani naftaraha jõuab ükskord rallisse?
Kel huvi rohkem, võib asja uurida saidilt http://www.autocross-em.de Vanade piltide arhiivist leiab ka ühe tuttava eesti mehe.
Vaata lisaks:
www.autocross-em.de
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
