Eesti veokamehed taasavastasid Venemaa

Loe lisaks

Viljandimaa mees Kalle Allik talletab veoautokrossi ajalugu Euroopa autokrossi meistrisarjas uus võistlusklass Euroopa autokrossi meistrisarjas võimutses sakslane Mulgimaal valmivad uued krossirajad Mario Karuse tuleb Varstus veokaga starti Tatarlased valitsevad Euroopa autokrossi Lätlased puhusid NEZ-sarjale elu sisse Venemaa bagisõitja hukkus autoõnnetuses

Tapalane Mart Kork, võrukas Taivo Tuusis ja kakskümmend mehaanikut-fänni-kaasaelajat on alates 9. maist Venemaal Rjazanis ajaloolised isikud. Nimelt olime esimesed, kes peale taasiseseisvumist oma autokrossi veoautod GAZ 51 Venemaale tarisid ja seetõttu vene krossisõitjaile jällenägemise rõõmu valmistasid.

Muljeid on nii palju, et ei teagi, kust alustada. Algaks siis päris algusest. Umbes aasta tagasi leidsin netis surfates lehekülje http://www.russian-racing.ru (soovitan sellel leheküljel ringi kolada, sealt leiab pilte nii meie külaskäigust, kui ka muud huvitavat – A. O.). Tutvusin Vitali nimelise noormehega ja kirjavahetus viis lõpuks selleni, et kutsusin venelasi Tapale külla.

Kuidagi ootamatult tuli aga pähe, et miks mitte ka ise sinna minna. Ja nii siis saigi asju ajama hakatud – alguses oli hirmus, siis tüütas ära, lõpuks oli kõrini, aga mindud me saime. Tagantjärele tarkusena võin kinnitada, et mitte midagi hirmsat polnudki, kui mõned väikesed trahvid ja vene tolli ning miilitsa "spondeerimised" välja arvata.

Kohale jõudes võttis jalust nõrgaks. Vähemasti kümne hektari suurune plats oli võistlejaid ja autosid täis. Nii, nagu levis kuuldus, et eestlased tulid, valgus see kamp meie masinate ümber ja kus siis alles algas uudistamine ning targutamine.

Sõit Rjazanisse vältas umbes ööpäev. Väikese arusaamatuse tõttu startisime Eestist päev hiljem kui tarvis (ei tulnud selle peale, et juba neljapäeval on trennid ja hiljem neid polegi) ja nõnda jäid autod umbes tund aega hiljaks, et trennis osaleda.

Reede hommikul kamandati kõik masinad stardieelsesse boksi. GAZ-id pääsesid rajale alles pärastlõunal, seega päris pikk molutamine oli. Aega aitas sisustada Mart Kork, kes kõigepealt taheti miilitsasse viia, kuna pritsis oma krossikaga mundrimehel püksid täis ja seejärel ei tahtnud kohe kuidagi med-kontrollist läbi pääseda, sest vererõhk oli liiga kõrge (ärgem sellel teemal rohkem arutlegem, krossisõitjad on ikkagi inimesed, mitte ainult sportlased).

Lõpuks aitas see, et Kork ei saa vene keelest väga hästi aru.
Arst: "Tulge pärast uuesti läbi."
Kork: "Ma ei saa, sõit algab kohe."
Arst: "Pärast sõitu tulge."
Kork: "Kas õhtul siis või?"
Arst (punastades ja templit lüües): "Durak!"

Kuna trenni ei pääsenud, kõndisid vapramad meist (sealhulgas Kork ja Tuusis) hommikul raja jalgsi läbi. Esimese mäe otsas oli hing kinni ja alla ei julgenud vaadata. Järgmised mäed võtsime mööda varurada, mida sõidetakse siis, kui vihma sajab.

Raja reljeef Rjazanis on umbes selline nagu Valga seinamägi, ainult et tõusudele ei saa peale hooga, sest mäe all on reeglina järsk ja ohtlik kurv. Ning rada hooldatakse Venemaal vaid enne võistlust. Lisaks tekkis kohati kahtlus, et "hooldus" seisnes aukude juurdelükkamises.

Ja siis nad läksid. Taivo Tuusis esimeses ja Kork teises poolfinaalis. Meie mehed startisid vastavalt korraldajate otsusele väljaspool arvestust ja viimasest reast (poolfinaalis 9 autot, pärast finaalis 10+1 ehk vene finalistid ja Kork).

Võinuksime ka arvestusse minna, kuid selleks tulnuks osta kolm korda kallim litsents. Enne finaali leidsid vene konkurendid, et eestlased võiksid startida ka väljasõidetud positsioonilt, kuid käsuliin leitnandist võistluste peaülema polkovnikuni oli liiga pikk ning asja sellest ei saanudki.

Aga tagasi poolfinaali juurde. Suhteliselt lühikesele sirgele (kus reeglite järgi ei tohi peale starti 30 meetrit sõidujoont muuta) järgnes kurviga pikk tõus. Tuusis vaid sinna jõudiski – kotermann oli autosse pugenud.

Korgil läks paremini, juba esimesel tõusul nokkis ta 4-5 vastast. "Esimese mäe otsas mõtlesin, et kas tasub ikka alla sõita, nii järsk ja auke täis oli," ütles Kork. Kõige hullem ootas aga ees – umbes raja keskel oli selline tõus, kust parimal juhul teise käiguga üles sai, aga nii mõnigi raius esimest käiku.

Sellel tõusul sai selgeks, et venelasi võita pole Rjazanis võimalik. Meie kerged autod pluss tagasilla blokeeringu puudumine oli täielik katastroof, kogu sirgetel ja laskumistel võidetud edu sulas käest. Poolfinaali lõpetas Kork kolmandana ja pääses finaali.

Taivo Tuusis proovis ka lohutussõidus, kuid mis ei liigu, see ikka ei liigu. Niipalju põnevust siiski tekkis, et esimesel tõusul käis paras madin ja pärast käis üks vene mees kurja häält tegemas. Teised sellid olid jälle õnnelikud, et see mees tänu Taivole finaalist välja jäi – olevat üks nõmedamaid sõitjaid.

Üldiselt sõidavad venelased väga puhtalt, sellist trügimist ja pealekeeramist nagu meil, ei ole. Katavad väga varakult, Kork arvas, et nad sõidu ajal ainult peeglisse vahivadki. Samas aga, kui keegi ees eksib, laseb auto näiteks korraks ideaaltrajektoorilt välja, siis pannakse vist silmad kinni ja antakse tuld. Kolinat ja lakse oli igas stardis.

Finaalis startis Kork ülihästi ja komberdas kohe üheteistkümnendalt kohalt neljandaks. Edasi tulid jälle tõusud ja asi läks nutusemaks. Põhijagamine oli Moskva mehega, kellega eelmisel õhtul sai maailma parandatud ja kes soovitas Korgil rahulikult tal järgi hoida, sest nii jõudvat kindlasti finišisse. Palju ei puudunud, et mõlemad oleksid end sõidus küliti keeranud, aga kõik lõppes siiski õnnelikult. Kork oli viies – esimesed neli ei olnud sugugi pikalt ees ja paari-kolme ringiga saanuks lõpuks raja selgeks saanud Kork mõne mehe neist ka kätte.

Nüüd vähe tausta. GAZ 51/52 on venelastel arvuliselt kõige väiksem klass – neil on umbes 20 autot selles klassis, Rjazanis oli venelasi stardis kuusteist. Autosid GAZ 53 on juba tublisti rohkem ja liiguvad nad väga kiiresti. Eriti atraktiivsed on aga ZIL-id. Neid on palju, neile peetakse ka veerandfinaale. Kiirus on neil veel suurem kui 53-l ja tänu aukudele on nad rohkem õhus kui rajal.

Kork ja vaatajana kaasas olnud Urmet Kender käisid õhtul ZIL-iga ka ise rajal, Kender küll vaid kõrvalistmel. Ütlesid, et vägevamat elamust annab krossirajalt otsida.

Tuleviku tarbeks on meil taskud telefoninumbreid ja kontaktaadresse täis. Venelased tahavad kangesti siia tulla ja usun, et nad tulevad ka. Tapaga läheks kiireks – tulevad vaid need varasemast tuttavad Rjazani mehed kahe GAZ 53-ga, kuid ka mitmed 51-l sõitjad ilmutasid huvi ning tahavad augustis, kui neil on vaheaeg, siit läbi astuda.

Kellel korraldajatest külalisvõistlejate kutsumiseks huvi on, tasub minuga Tapa krossil ühendust võtta – neil on viisa saamiseks siinse korraldaja kutset tarvis.

Kel järgmisel aastal (või selle hooaja lõpus) huvi Venemaale minna, neile võime mina ja Kork nõuandjaks olla. Midagi üle mõistuse keerulist pole, ainult et sõit on pikk ja sellele vastavalt ka kallis. Rjazan pole siiski meile lähim rada – on veel Istra siinpool Moskvat ja Smolensk, jämedalt võttes on need meile 300-500 km lähemal kui Rjazan.

PS: Hirmus palju tervisi saadeti. Eesti krossisõitjaid pole Venemaal unustatud, Nuia meest Kurrot, samuti Treimuthit Viljandist mäletati lausa nimepidi. Eriti hästi teatakse aga Ligurit – keegi Romashenko rippus meil muudkui küljes ja heietas, mis tempe ta kõik koos Liguriga teinud on.