| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
Ott Tänak – rallimees, mitte jutumees
 |
| Loe lisaks |
|
|
|
Kui "spordisõbrad" Tallinna TV autorisaates arutlesid kümme minutit teemal, kas rallisõitja Ott Tänak on Eesti spordimaailmas aasta läbikukkuja või mitte, siis viskas mul kopsu üle maksa. Oma esimesel täishooajal MM-võistlustel 8. koha saanud mees ja "aasta läbikukkuja"?
Räägime algatuseks meie, see tähendab ajakirjanike tööst. Kuigi viimasel nädalal oled sa paaril korral ETVle intervjuu andnud, on meedia kippunud sind süüdistama, et sa pole ajakirjanikele kättesaadav, ei tahtvat nendega suhelda. Milles asi?
Nende spordiajakirjanikega, kes on teemast tõsiselt huvitatud ja ise sellesse süvenenud, olen alati hea meelega suhelnud. Aga inimestega, kes kirjutavad ajuvabasid pealkirju, kes püüavad vaid klikke ja n-ö lahedaid kommentaare, nendega ei taha ma küll rääkida. Pole nagu mõtet. Kahjuks on autosporti tundvaid ajakirjanikke Eestis vähe ja sellepärast võibki jääda mulje, et ma hoian meediast kõrvale. Suhtlen tõesti vaid nende ajakirjanikega, kellega ise tahan. Väljaannetele, kus iga teine uudis põhineb allikal "naised saunas rääkisid", ei taha ma kommentaare anda.
Üks konkreetne lugu oli selline, et keegi fänn, kusjuures ma tean isegi, kes konkreetselt, viskas Eesti rallifoorumis teema õhku – foorumites ju ikka räägitakse, arutatakse ja spekuleeritakse. Mingi Venemaa foorum võttis asja üles, ilmselt tõlkevea tõttu ei saanud veel täpselt aru ka, millest jutt, ja pani kirja oma versiooni. Ning Eesti meedia omakorda korjas selle jutu Vene foorumist üles. Lausa imekspandav, kui kiiresti asi levis ja jõudis isegi rahvusringhäälingu uudistesse. Selle "uudise" puhul olid vaid pealkirjad erinevad – üks löövam kui teine.
(See täiesti väljamõeldud uudis oli see, et Tänak liitub ERC-sarjaga. Enda sõnul pole ta sellest isegi mõelnud. – A.O.)
Vastab see tõele, et sulle on paar minutit enne kiiruskatse algust helistatud ja tagatipuks küsitud täiesti sisutühje küsimusi a'la "kuda vorm on?", "kas paned selle katse kinni?"
Oma praegust telefoninumbrit ma eriti ei levita ja tänu sellele pole ka enam sellises stiilis helistamisi olnud. Aga häirivaid kõnesid olen tõesti saanud. Kas just enne kiiruskatse algust, aga näiteks pühapäeva õhtul, kui silm on hakanud juba kinni vajuma. Ja kui siis veel täiesti lambist võetud küsimusega lagedale tullakse, ei jäägi muud üle kui end kättesaamatuks muuta.
Aitab nüüd ajakirjandusest. Räägi, kes oled, kust tuled, kuidas alustasid?
Olen Saaremaa poiss. Esimene võistlus oli 2001. aastal Saaremaal rallikrossis – sõitsin isa autoga. 2003.-2004. aastal võistlesin noorterallidel ja alates 2004. aastast sportrallidel.
Rallihuvi sain isalt, kes on selle alaga tegelenud. Kusjuures lubas mind poisikesena küll garaaži uudistama, aga rallidele eriti kaasa ei võtnud. Kodune Saaremaa ralli oli esialgu ainus, mida oma silmaga nägin.
Garaažis tegin õige pea ka ise nina õliseks. Isalt kõrvalt õppisin palju ja tänu sellele saan praegu lisaks sõitjaametile hakkama ka mehaaniku tööga – olen seda MM-Motorspordis vahelduva eduga neli aastat teinud.
Saadud kogemused kuluvad ära ka Oti Ralliklubis. Nimetatud ühendus sai moodustatud selleks, et kui ma veel vaid Eestis sõitsin, oleks asjaajamistel mingi juriidiline keha. Praeguseks on see muutunud klubiks, kus minu kodukandi Kärla poisid saavad koos käia ja oma autosid putitada. Meil on korralik soe garaaž ja nädalavahetustel on seal 4-5 poissi alati sehkendamas, kui mitte rohkem. Peagi algaval hooajal tahaksime Eesti meistrivõistlustel juba ka klubide arvestuses osaleda ja mõned silmad pähe saada – näiteks Rasmus Uustulnd on päris andekas vend.
Oled siis selles mõttes oma kaardilugeja Kuldar Sikuga sarnane – tema tegeleb noorte rallihuviliste kantseldamisega oma kodukandis Elvas?
Kuldari teoreetilised kogemused kaardilugejana on Eestis kindlasti suurimad. Ta alustas autospordiga juba umbes siis, kui minu isa mind veel mandril toimunud rallidele kaasa ei võtnud.
2005. aastal liitusid Syruse ralliklubiga.
See oli Vene rallimeeste ja -toetajate loodud klubi, mille baas asus Eestis Kanepis. Olin noor poiss ja ainus klubi värvides sõitev eestlane. Sõiduvahendiks oli esiveoline Volkswagen Golf 2. See oli hea kogemus. Meeskond oli professionaalne, inimesed igapäevaselt palgal ja teadsid, mida teha.
Sama aasta sügisel valis Markko Märtin välja kaks noort pilooti, kes hakkasid sõitma tema kureeritavas tiimis. Valikusse mahtusid Martin Rauam ja Rainer Aus. Kas ta ei tundnud sinu talenti siis veel ära, et valis Martini ja Raineri ning aasta hiljem Raineri kõrvale Egon Kauri?
Kandidaatidele mõeldud katsed, minu mäletamist mööda oli kandideerijaid kuus, tegin kaasa ja kuidas läks, ei oska praegu hinnata. Kohe algusest oli tegelikult teada, et Markko meeskonda ma ei kandideeri, sest mul oli Syrusega kehtiv leping.
Edasist peaks üks õige rallisõber juba mäletama...
2008. ja 2009. aastal tulin N-rühmas Eesti meistriks, 2009 õnnestus sõita ka WRC-autol esimene ralli, milleks oli MM-sarja Portugali osavõistlus. Sama aasta sügisel võitsin võistluse Pirelli Star Driver, tänu millele sain järgmisel hooajal sõita Pirelli meeskonnas PWRC-sarja.
Räägime möödunud hooajast ka, mil tegid MM-sarjas kaasa n-ö täispaketi.
Hooaja esimene pool oli raske, eriti vaimselt. Uus ja suur meeskond, palju pingeid. Mis seal häbeneda – ma ei suutnud täita eesmärke, mille olin ise endale pannud.
Suvel oli sarjas väike paus ja selle jooksul õnnestus end koguda. Hooaja teisel poolel oskasin juba meeskonna teadmisi ära kasutada. Aasta lõpu poole kasvas kiirus ja suutsin sõita juba seda sõitu, milleks olen tegelikult võimeline. Mind ennast ka üllatas minu kiirus asfaldil – eestlasi peetakse ju ikka "kruusapoegadeks", aga mulle hakkas asfalt tõsiselt meeldima. Asfaldil tuli ka suurem osa minu katsevõitudest sel hooajal. Markko Märtin õpetas ja juhendas muidugi ka, nagu oskas.
Meedia ja fännid teadsid targutada, et Tänak pidanuks tagasi hoidma ja kindlalt lõpetama. Sul tuli ju ette ka kraaviskäimisi. On seal rooli taga üldse võimalik kalkuleerida, et nüüd sõidan 90protsendilise kiirusega ja nüüd 110 protsendiga?
Tegelikult on. Mida rohkem on kogemust, seda rohkem tunned oma piire ja teatud oludes on võimalik teadlikult tagasi hoida küll. Kuid finishisse jõudmine ei sõltu ainult sellest, kui kiiresti sõidad. Või siis täpsemalt: teel püsimine ei sõltu ainult kiirusest. Klappima peab ka legend, auto seadistus. Eks ma maksin kooliraha kõikides komponentides, kuid seda saan kinnitada, et ülearuseid riske, 110 protsendiga sõitmist, ma ette ei võtnud.
Tavainimene ei oma vähimatki ettekujutust, kui pingelised on rallisõitja võistluspäevad. Kirjelda ühe MM-ralli päevakava.
Sõltub muidugi ajakavast, kuid keskmine äratusaeg on kell 5 hommikul. Kella 6 paiku saab auto kinnisest parklast kätte, seejärel hooldus ja hommikused katsed. Kella 11-12 paiku on vaheaeg. Hoolduspargis seisab auto tavaliselt pool tundi, selle aja jooksul peab jõudma võtta ka väikese eine. MM-rallidel on eraldi aeg ette nähtud ka meediaga suhtlemiseks, tavaliselt 15 minutit. No ja seejärel päeva teine pool ja auto läheb kinnisesse parki kella 17-18 paiku.
Mina olen see tüüp, kes näiteks süüa võistluspäeval eriti ei taha. Adrenaliinilaks on nii kõva. Lõunapausil söön parimal juhul apelsini või pirni, midagi soolast alla ei lähe. Autos on meil kaasas veel energiabatoonid ja jook. Minu tavaline kehakaal on 74-75 kg, ühe ralliga läheb julgelt 3 kilo maha. Õhtuti mul õnneks probleeme pole – film päevasündmustega silme ees ei keri. "Juhtme seinast tõmbamise" oskus on järjest paranenud, eks selleski on oma osa kogemustel. Üritan mõelda muid mõtteid ja tegelikult on kogu päev nii väsitav, et silmad vajuvad ruttu kinni. Väsimus ei ole niivõrd füüsiline, kui just vaimne – seda põhjusel, et iga katse eel pead taas ja taas täielikult keskenduma.
Sinu tulevik on lahtine. Sellepärast on õigustatud küsimus, kuidas sa end raja servas tunned? Ajab närvi, kui teised kihutavad ja ise ei saa, või võtad külmalt?
Ausalt öeldes pole ma rallit raja äärest eriti vaadanudki. Mullu ei saanud Eestis küll kordagi võistelda. See on tegelikult kurb, sest kodus on lahe ja pingevaba, kuid ega ma koduseid rallisid kõrvalt ka vaadanud. Olen üritanud sellisest tegevusest üldse hoiduda. Kui Eestis olin, siis viibisin pigem boksis ja abistasin tiimijuhina oma klubi noori poisse. Tõtt öelda on väljaspool autot pinged veel suuremad kui ise võisteldes – no kuidas sa sõnadega õpetad kiiremini sõitma? Tiimijuhi amet on vaimselt väga raske.
Oled Kuldariga ikka kahekesi autos või hoiab teie tegemistel veel keegi silma peal?
Üks part on, jah, käigukangi küljes küll. Ta on staažikas olija – mehaanikud andsid selle ülesande talle juba 2008. aastal. Kuna nimetatud aastal tulin neliveolisel esmakordselt Eesti meistriks, siis pole pardi võimetes põhjust kahelda. Aga üldiselt sõidab ikka mees, mitte talisman, ja ma olen selline tegelane, kes õnneasjadesse eriti ei usu. Ise pead sõitma ja oma asjade eest vastutama.
Vaata lisaks:
www.kuulutaja.ee
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
