Martin Rauam ja Urmo Aava väärivad mõlemad tiitlivõitu

Martin Rauam tuli tänavu mitmekordseks Eesti meistriks ja Urmo Aaval terendab silme ees JWRC-sarja võit. Rallidel kummalegi mehele legendi lugenud Peeter Poom kinnitab, et mõlemad on võitu väärt.

Sel aastal jõudis Eesti autoralli meistrisarjas tiitlini Martin Rauam, kes kindlustas individuaalse kuldmedali N-rühmas juba Viljandi rallil. Saaremaal sepistas ta enesele absoluutarvestuse meistritiitli ja tõi tiimile küllaldaselt punkte meeskondliku võidu tagamiseks.

"Üllatavat selles midagi ei olnud. Oma võimetelt oli Martin tegelikult juba paar aastat tagasi võimeline meistritiitlit võitma," lausub varem koos noore tallinlasega autorallidel kihutanud Peeter Poom. "Erinevad vahejuhtumid, mis kuuluvad autospordi juurde, seda varem ei võimaldanud. Kui aus olla, siis lootsin, et Martini ülekaal sel aastal just katsevõitude osas oleks olnud suurem. Tundus nagu, et ta sõitis kindla peale stabiilselt, et meistritiitel saada. Eks see kohustus painas teda kõvasti."

Kolmel hooajal koos Rauamiga rallit sõitnud Poom on sama pika perioodi jooksul kaardilugeja tööd teinud ka Urmo Aava paarimehena. 1998. aastast rallisõiduga tegelev Aava on tänavu enne viimast JWRC-sarja etappi MM-võistluste liider.

Peeter Poom ütleb, et poodiumil on kaks kohta, mis ei ole Urmole väärilised tasud nähtud vaeva eest. "Urmo on ise oma eesmärgi selgelt välja ütelnud. Ma loodan väga, et ta selle ka saavutab. Ta on selle eesmärgi nimel ikka tohutult vaeva näinud!"

Kindlasti ei saa Peeter Poomi osa kummagi piloodi arengus rallisportlasena alahinnata. "Nii Urmo kui Martin olid juba enne mind oma esimesed legendid teinud ja algtõed selgeks saanud," lausub Poom. "Urmo oli varem ühe hooaja ka rallit sõitnud. Ja koos alustades me eriti midagi ei muutnud. Püüdsin talle kõrvalt alguses lihtsalt enesekindlust süstida. Kõik nagu toimis. Autost võttis ikka kõik, mis sealt võtta andis. Kõiki sõite läksime võitma. Sellist asja ei olnud, et lähme sõidame ja vaatame, kuidas välja tuleb. Kohad kus riske võtta, valis ta ise ja minu rolliks oli teda mõnedes kohtades tagasi hoida, et ikka teel püsiksime."

Poom jätkab: "Martinil oli kogemusi küll vähem. Aga ma teadlikult ei hakanud tema algtõdesid legendi tegemisel muutma. Aja jooksul, kui tundus mõni muutus või täiendus vajalikuna, ütlesin seda Martinile. Lõpliku otsuse muutuste kohta langetas aga siiski Martin ise. Martinit tuli algul ikka tagant utsitada ja julgustada, et kiirust leida. See pinge kasvõi kalli auto pärast sõi tal kõvasti närve. Aga samas oli tunda, et ta ise tahtis õppida ja analüüsis oma sõitu põhjalikult."

"Kui rääkida arengust, siis kindlasti kõige suurem osa on esimesel kaardilugejal," jätkab 60 autorallil osalenud Peeter Poom. "Alguses ei ole veel piloodil välja arenenud oma stiili ja harjumusi. A ja B saab alguses küll õpetada kaardilugeja, kuid edasi peab piloot juba iseseisvate analüüsidega arenema. Järgmisel arenguastmel ei tohiks kaardilugeja teha apse, mis tekitaksid piloodi alateadvuses tunde, et seda juttu ei saa nüüd päris tõsiselt võtta, mida ta seal räägib. Ja tipptasemel rallis nõuab kaardilugeja roll absoluutset keskendumist ja juba ka psühholoogilist lähenemist. Kui tegemist on pingelise sõiduga, võib kaardilugeja hääletoonist või mõnest sõnast oleneda paar sekundit. Halvimal juhul võib see aga määrata kogu võistluse saatuse."

"Olen aga seda meelt, et kaardilugeja ei tohiks pilooti eriti õpetada," sõnab Poom. "Iga sõitja on eriline ja ei saa talle peale suruda oma arusaamu, kui ta võibolla selle tuumast aru ei saa. Sõitja peab ise oma peaga nende asjadeni jõudma ja nendesse uskuma. Seega parim, mida kaardilugejad teha saavad, on ainult kaudselt suunata ja teha oma tööd nii, et piloot tunneks ennast kaardilugeja kõrval kindlalt."

Rääkides Urmo Aavast ja Martin Rauamist, siis kui erinevad on nad endise kaardilugeja arvates?

Peeter Poom selgitab, et Urmo teed autosporti võib lugeda reeglipäraseks: "Isa Rain tegi ju omal ajal tugevaid sõite ja see, et seejärel poiste vaba aeg garaažis möödub, oli ette teada. Ja alguses olevat hoopis Urmo vend Raul autoroolis kiirem ja andekam olnud, kui Urmo. Andku Raul mulle andeks, aga see tahtejõud ja sihikindlus, mis temal vajaka, on vist kõik Urmole lisaks antud. See tohutu tahe, visadus ja sajaprotsendiline pühendumus, millega Urmo on edasi liikunud... see on imetlusväärne!"

"Kuulates lugusid vanade raudsete meeste Pikkuusi ja Taltsi suust nende tippu jõudmisest, olen tabanud ennast mõttelt, kus võrdlen Urmot nendega," jätkab Poom. "Sellised isikuomadused on just vajalikud, et täitsa tippu jõuda," nendib ta.

"Lisaks on Urmole geenidega antud ka tehnilist taipu. Kindlasti võidab ta mõnedki sekundid tänu sellele, et kasutab lõpuni ära auto tehnilisi võimalusi ja iseärasusi. See oli ikka nauditav, kui ta Samaraga neljaveoliste aegasid püüdis sõita ja pärast võidusõitu analüüsis, kuhu veel neid sekundeid maha võis jääda. Ta arutles ikka nagu tõeline professor."

Peeter Poom lisab, et tema arvates on tänavu juunioride MM-sarja võitu jahtival eestlasel olemas justkui mingi seitsmes meel olukordade jaoks, kus teised hädas on. "Udu, pori, vihm, rööpad. Seal tunneb Urmo ennast nagu kala vees. Ta suudab need olukorrad enda kasuks pöörata."

"Martini teed autospordi juurde võiks lugeda juhuste kokkulangemiseks, mis samas mängivad elus olulist rolli," jätkab Poom. "Peab mainima, et annet Martinil on. Algusaastate areng oli ikka väga kiire. Selle piiri, kus kiirest sprindisõitjast sai kiire rallisõitja, ületas ta üsna ruttu. Sai aru, et legendi teeb tema ja seda tuleb usaldada. Sealt tuli ka kiirus."

Kiirest algusest tekkis Poomi hinnangul tänavu esimese autoralli meistritiitlini jõudnud Martin Rauamil liigne ootus edaspidiseks. "Mulle tundub, et Martinile teeb autospordis võib-olla väikse karuteene tema liigselt pehme ja tagasihoidlik iseloom. Rohkem peaks olema nahaalsust ja riskijulgust, nagu noortel poisikestel. Need mitte positiivsed omadused tulevad aga teinekord autospordis tulemustele kasuks. Ja eneseusku peab olema!"

Martin Rauam sõnab, et natuke tuli eneseusku tänavuse eduga juurde. Ta põhjendab: "Olen seda tiitlit kaua jahtinud! Kuid olin juba hooaja alguses väga motiveeritud. Kindlasti on mul veel palju endale tõestada ja motivatsiooni puudust ei ole. Ilma eneseusuta ja kindluseta ei saavuta rallispordis midagi. Ilma nendeta ei ole võimalik kiirelt sõita."

Martin Rauam ja Peeter Poom tegid esimese sõidu koos 2001. aastal Lõuna-Eestis, läbides ralliraja "nullautoks maskeeritud" Ford Escordil. Hiljem, kuni 2004. aasta Saaremaa rallini kihutasid nad võistlustel Subaru Imprezal.

"Martin tundus olevat oma arengus omaealistest paar aastat ees," iseloomustab teda toonane kaardilugeja. "Mõnikord võistlustel olles oli raske uskuda, et tegemist 17 aastase poisiga. Suhtlesime pigem nagu kaks 30-aastast."

Kuigi Peeter Poom kahel hooajal autorallidel võistelnud ei ole, sõnab ta, et raja ääres olles on väike kibelus ikka sees. Fanatism on alles ning nii on ta käinud võimalust mööda Urmo ja Martini sõitu jälgimas. "Eesti meistrisarja etappe olen ikka kõike kohapeal jälginud. Sellel aastal Jyväskylässe ei õnnestunud minna, kuigi tavaliselt olen seal käinud."

Poom märgib, et neljandat hooaega JWRC-sarjas võistlev Urmo Aava väärib MM-võistlustelt võitu. "Detsembri algul toimuval Suurbritannia rallil olen kohal ja loodan näha seal Eesti jaoks ajaloolist hetke!"

Ta lisab: "Inimestena on Urmo ja Martin mõlemad mõnusad sellid, kellega koos igal ajal lahingusse läheksin."



Fotomeenutus aastast 2002. Fordi roolis Urmo Aava, rajaveeres Martin Rauam. Foto: Erik Lepikson