| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
| ... > Eesti > «Kaardilugeja ei tohi olla väristis ega pabistaja» |
 |
«Kaardilugeja ei tohi olla väristis ega pabistaja»
 "23 rahvarallit, 10 autoorienteerumist, 34 sportrallit," loetleb Marko Virkoja paarimees Jaan Põldsepp pulki oma autospordikarjääri redelil. 53-aastane muheda jutuga kaardilugeja ütleb, et kuigi ta on osalenud ligi 70 võistlusel, lõppu veel ei paista: "Loodetavasti on paremad absoluudikohad ees!"
Kuidas juhtus, et üldse kaardilugemisega tegelema hakkasid?
Olen lõpetanud Tallinna Merekooli tüürimehena. Maale tööle "kolides" oli plaan purjetama hakata (ehitasime ühe seltskonnaga talv otsa jahti), aga sõbramehe firma korraldas rahvaralli ja vanasti kutsuti kaardilugejaid ka tüürimeesteks. Juhtuski nii, et enam oma jalga selle jahi peale ei saanud, järgmisel võidusõidul aga võitsime juba oma klassi (ZAZ-id ja M408-d - toim.) ära. Nii see läks.
Kui hakkasid Markoga koos sõitma, siis temal on kindel seljatagune eeskuju näol oma perest olemas. Mida oli sinul vastu panna?
Eks pikaaegsed kogemused nii rahvarallist, autoorienteerumisest kui ka sportrallist - viimase puhul mõlemalt istmelt. Kuigi vanasti käis asi vahel ka pullitegemisega pooleks, sain hea kooli Ramon Lindali kaardilugejana - temaga koos tegime ikka oskuste-võimaluste piiril. No ja eks muidugi ka kõva tahtmine tõestada iseenesele mõningaid seiku, mis seoses passivaatamisega vahel meelde tulevad. Mõningased organisaatorivõimed on mulle samuti kaasa antud, nii arvasin end väljakutseks valmis olevat.
Teada on, et oled üks mahlakama ütlemisega kaardilugejaid Eestis. Kas ja kui palju vürtsikaid kommentaare võistluse ajal Markole poetad või valitseb teil autos väga töine õhkkond?
Kui tehnika kipub alt vedama, siis on mõlemal pettumus suur ja jututuju pole kummalgi. Aga muidu käib mõnus kild ikka asja juurde, ka võistlustel kiiruslegendi lugedes. Meeskonnas käib samuti selline sõbralik naljaviskamine ja aasimine.
Meelde tuleb üks ilus suveõhtu õhtu Otepääl, kui Marko lahkus tervislikel põhjustel seltskonnast - ei jõudnud enam ära naerda... Tõsi küll, tookord andsid oma tubli panuse kõik kohalviibijad.
Tõenäoliselt ei saa kaardilugejana autos istuda inimene, kes
kiirust kardab. Kas sina oled kunagi tundnud, et mingil hetkel parema meelega vaataksid kodus telekat, kui et oleksid kriitilises situatsioonis?
Sellist tunnet pole küll tundnud - muidu ehk istukski teleka ees? Ja Markot tagasi hoidnud ka pole - riskid käivad ikka asja juurde ning nagu mu kadunud vanaema armastas ikka öelda: "...igä siiä tii pääle põle suikma tulduss...". Loodan, asja sisu pisukesest murdest hoolimata arusaadav on. Lisan veel ääremarkusena selle, et võidusõitja mu vanaema polnud, lihtsalt tore, tark ja elukogenud vanainimene.
Aga Mitsu... esimest korda proovisime poolikus võidusõiduvariandis seda asfaldil. Tõmbas kohe põsed kenasti selja taha kokku, venitas suu naerule ja... naerul on ta siiamaani. Kui pisut tõsisemalt, siis olen väga rahul ja ega sellist tunnet küll pole, et võiks kuidagi hätta jääda. Sõidumõnu on fantastiline ja see omakorda genereerib koos hea tujuga ka hea soorituse.
Mida pead enda kui kaardilugeja plussideks?
Ega erilisi plusse küll pole, tavaline kaardilugeja värk: kiirust ei karda, legendi saan enam-vähem loetud ning meeskonnas ajan oma kompetentsi kuuluvad asjad rahuldavalt ära. Meelelaad on rahulik ja positiivne - sellega peaks vist olema kõik öeldud.
Milline on üldse hea kaardilugeja sinu arvates ja mis teeb tavalisest kaardilugejast tasemel partneri piloodile?
Kaardilugeja ei tohiks olla väristis, pabistaja ega negatiivsusele kalduv tüüp – seda eelkõige. Sealt edasi tuleksid juba õpitavad asjad: täpsus, tähelepanelikkus ning kahtlemata professionaalsed oskused. Kui see "suhkrustada" pealt veel ka piisava kogemusega, peaks päris hea kaardilugeja saama.
Lisaks siia veel ühe tähelepaneku: vigu teevad kõik ja eksimatuid - ei piloote ega kaardilugejaid - lihtsalt pole olemas. Põhiküsimus on selles, kuidas ja kui kiiresti tehtud vigadele reageerid.
Tee kaardilugejast partneriks on natuke pikem, aga algab see minu arvates vastastikkusest usaldusest. Kuna piloodile saab võistlustel osaks rohkem pingeid, peaks hea kaardilugeja kui PARTNER tõstma piloodi enesest pisut kõrgemale ning toetama teda nii võistlusteks valmistumise käigus kui ka võistlustel. Toetamise all pean silmas kõike – sõnapidamisest ja positiivsest omavahelisest suhtlemisest kuni oma osa professionaalse esituseni.
Piloot peab olema nii võistlustel kui ka igapäevaelus oma paarimehele kindel. Kasuks tulevad kindlasti ka sarnased tõekspidamised elu suhtes üldse - see hoiab meeskonna mikrokliima hea ning aitab vältida arusaamatusi ning konflikte.
Hea tulemus rallirajal sünnib auto, piloodi ja kaardilugeja koostöös. Kas võid öelda, milline neist komponentidest teie tiimis on kõige paremal tasemel?
Pakuks Markot välja. Kui masina kestma saab ja kiiremini sõitma õpime, siis teisele kohale paneks auto – temas peaks potentsiaali üksjagu olema.
Kummal teist kriitilises olukorras enne närv mustaks läheb?
Üldjuhul Markol, aga kui ma ise mingi apsuga hakkama saan, siis konkurentsitult minul. Käed kohe hakkavad sügeledes nööri otsima...
Rääkides ambitsioonidest - millised on need konkreetselt sinul Markole kaarti lugedes? Ja millist rolli see "amet" su elus mängib?
Eks ambitsioonid muutuvad koos eaga: esimese paarimehe Rein Peetrimäega käisime tol ajal vastvalminud Vasalemma rajal selgeks tegemas, kes paremini sõidab. Nüüd kisub asi rohkem sinnapoole, et kui sukka ei näe enam kududa, hakka kaardilugejaks. Aga kui tõsiselt, siis enim kaifin täiega head sooritust: kõik kolm (Marko, auto ja mina) annavad parimat ja tulemus selline, et konkurentidel võtab kukalt sügama. Meil ikka on esiveolistest, mida meenutada... Üldisemas plaanis aga pean enda missiooniks aidata kaasa tugeva ja hästi varustatud meeskonna tekkele. Ka see pool hakkab ilmet võtma. Maailmameistriks me kumbki tulla ei unistagi, Eestiga ehk pisut teine lugu.
Huvitav asi selle "ametiga". Kuidagi keeruline on meenutada aega enne 2003. aastat, kui tegin comeback'i. Noh, tööd oli tõesti palju, väga palju - ettevõte, kus ma töötan, oli siis alles neli aastat vana. Aga miskit muud küll ei meenu. Tasapisi on see "amet" täisverelise ja normaalse elu osaks saanud ja ilma rallita ei kujuta ma lähitulevikku küll ette. Samas julgeksin väita, et vähemasti minu puhul võrdub üks ralli nädalase hea puhkusega - paganama hästi puhastab "kõvaketast".
Kindlasti tunned enamust Eesti rallisõitjaist, ka kaardilugejaid. Kui
oleksid ise roolis, keda neist kõrvale tahaksid?
Tegutsevatest proffidest austan ja tahaks oma kõrvale Urmas Roosimaad – oma pühendumise ning professionaalsusega on ta mulle eeskujuks ja ka inimesena kahtlemata mõnus tüüp. Teiste heade ja toredate inimestega pole lihtsalt lähemalt kokku puutunud, ehk leiduks neid veel. Aga kui unistamiseks läheb, siis pakuks Tõnu Vunni välja. Selle mehe kohta ütleks lühidalt: nii hea, et no comments.
Kui palju lävid Markoga väljaspool võistlusi?
Autot me Markoga koos ei ehita – lihtsalt minu tehnilised oskused on sedavõrd nadivõitu. Küll aga käin usinasti kiibitsemas ja katsun muidu abiks olla. Meid ei seo ka töö, kuid eraelus arvan, et meid võib vaatamata suurele vanusevahele sõpradeks pidada. Lihtsalt oleme koos ralliasju ajades kokku kasvanud. Ellusuhtumine ja tõekspidamised on meil samuti üpris sarnased, konflikte pole olnud. Tähtpäevi peame ja muud trilla-pullat korraldame aga meelsasti koos meeskonnaga – on meil lihtsalt selline mõnus seltskond tekkinud.
Mis on kõige rõõmustavam sündmus, mis sul seoses autospordiga ette tulnud?
Vastata tahaksin nii, et mitte sündmus, vaid protsess – hooaeg 2005. Saime auto jooksma ja vaatamata pidevatele tehnilistele probleemidele suutsime pakkuda oma klassis, mõtlen siin esiveolisi, konkurentsi. Saaremaaks saime oma Honda ammendatud ehk siis käisime temast juba üle. Kahju ainult, et rooliteo purunemine seda tulemuseks ei lubanud vormistada. Samas on paljud tuttavad öelnud, et kui rallist räägin või võistlus ukse ees, hakkavad mul silmad särama. Nii ongi ja ise loodan, et neid rõõmustavaid sündmusi veel kauaks jätkuks – ehk on see kõige-kõige veel ees?
Enne lähituleviku ja Viru ralli temaatikani jõudmist tasuks paari lausega kokku võtta Tallinna ralli. Kommentaarid?
Esimese katse kilomeetrid olid ka esimesed testikilomeetrid võistlusseadistuses. Algul sõitsime kuidas oskasime, teise päeva esimestel katsetel hakkasid aeglased kurvid juba natuke ilmet võtma. Ise arvame, et Hondaga oleks tunduvalt kiiremini edasi saanud. Kuna auto Eestis ehitatud, siis jätab ka töökindlus ja tehniline pool veel natuke soovida – kahjuks tulevad teadmised enamuses läbi oma isikliku taguotsa. Teadmatus ja kogemuste puudus oligi peapõhjuseks, miks sõit pooleli jäi.
Nüüd üritate kiirust ja õigeid sõiduvõtteid leida?
Jah - trennipäev Vahastus driftboksiga, Väätsa all karjääris rööpad ja kivid, Järva-Jaanis väike kummipõletamine asfaldil ning kaks rallisprinti. Praktiliselt igal treeningul oleme avastanud päris mitu kõrva taha pandavat asja. Vahastu viimane läbimine tundus juba üsna neliveolise sõidu moodi...
Andsid teada, Viru rallil "suur kala" püüdma ei lähe. Mis saab olema põhiline eesmärk?
Suurt kala püüdma ei lähe tõesti. Eesmärkideks on leida juurde kiirust, saada neliveolise kogemust ning jälgida tähelepanelikult autot. Kui kõik see tee peal toimub, võime rahule jääda.
Milleks sulle see kõik?
Aga miks mitte, pagan võtaks.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
