| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
Turvalisuse hind
 Heidame põgusa pilgu piloodi ning kaardilugeja ohutust tagavale varustusele. Vaatluse all isikukohane varustus ning eelkõige tulekindel sõiduriietus.
Eestis toimuvatel autospordivõistlustel, sh autorallidel, rallisprintidel, ralli- ning autokrossidel, samuti rahvasprintidel ja -rallidel on nõuded mõneti erinevad, kuid üldjoontes kehtib reegel: mida parem varustus, seda kindlamalt on võistlejad kaitstud.
Eesti Autospordi Liidu peasekretär Arno Sillat kinnitas, et ohutuse teema on üks väheseid, milles EAL erilisi kompromisse ei tee. "Käesoleval aastal kahel autospordiüritusel võistlejatega toimunud õnnetused on kinnitanud selle tee õigsust (jutt on Narva rallisprindist ja Tallinna rallist - toim.). Hea ohutusvarustus hoidis ära halvima juhtumise," märkis Sillat.
Üldjuhul peab võidusõiduvarustus olema FIA (Fédération Internationale de l'Automobile) kinnitusega ehk homologeeritud. Homologeeringuid vaadatakse aeg-ajalt üle ja uuendatakse, tihti kaasneb sellega ka vanade homologatsioonide lõppemine. Aeguva homologeeringuga (kehtivad 5 aastat alates tootmiskuupäevast, mis on märgitud tootele) on ainult istmed ja turvavööd. Kombinesoonide, kinnaste jms. homolgeering kehtib seni, kui FIA on välja laskunud uue homologeeringu ja paika pannud vana kehtivusaja.
Vana FIA 1986 standard (näit. kindad, kombinesoonid, saapad) kehtib kuni 2004. aasta lõpuni ja jääb tõenäoliselt Eestis E-rühmas ja krossis kehtima. Juba pikemat aega on müügil 2000. aasta homologeeringuga varustus (FIA 8856-2000).
Autorallis rahvusvahelistes klassides võistlevail sportlastel (A-rühm, N-rühm) on nõutud kehtivale homologeeringule vastava varustuse kasutamine. Aegunud homologatsiooniga varustust võib vastavalt eeskirjadele kasutada rahvuslikes klassides (Eestis E-rühm), sprintidel (E-rühm) ja krossis. Eestis toimuvail ralli- ja autokrossidel on lubatud kasutada aegunud homologeeringuga ohutusriietust.
E-rühmas võistlevail sportlastel on nõutud pikkade käistega homologeeritud tervikkombinesooni kasutamine. Kasutada soovitatakse spetsiaalset ühe- või mitmekihilist võidusõidukombinesooni ning keelatud on kasutada nailonit, kapronit ja muid sulavaid sünteetilisi materjale. ERK standard klassis on soovituslik spetsiaalne tulekindel (ühe või mitmekihiline) võidusõidukombinesoon ning homologeering pole nõutav. Rahvaspordis (rahvaralli, rahvasprint) ei ole kehtiva homologeeringuga turvavarustus samuti nõutud.
Arno Sillat selgitas põgusalt, miks autospordis on keelatud kasutada näiteks nailonist ja kapronist rõivaid. "Põlengu puhul põleb nailon naha külge kinni ja põlemisprotsess edeneb väga kiiresti. N-Liidu ajal kaotasid mitmed võidusõitjad elu just ohutusvarustuse puudulikkuse tõttu."
Sillat märkis, et kui toona polnud võimalik vastavaid vahendeid hankida, siis praegu on ja kindlasti tuleks seda teha. "Elu ja tervise nimel mõned tuhandeid kroone kokku hoida on küll suhteliselt mõttetu tegevus. Alati ei lähe ju õnneks," lisas Sillat.
Kombinesoon
Isikukohase varustusena on olulisel kohal võidusõidukombinesoon. Aladel, kus homologeeringule vastav kombinesoon pole nõutud, võib odavuse poolest läbi ajada ka mehaanikutele mõeldud kombinesooniga (näit. rahvasport, ERK Standard).
Sportkombinesoone on palju erinevaid mudeleid. Enimkasutatavate kombinesoonide valmistajateks on tuntud firmad Sparco ja OMP.
Sparcol on põhiliselt kahte tüüpi kombinesoone: kahekihilised ja kolmekihilised tulepüsivad kombinesoonid. (Tulepüsiv kombinesoon suudab mingi perioodi vältel tuld taluda ning on mittesüttivast materjalist Nomex.) Autodesse on eelkõige soovitatav kahekihiline kombinesoon, mis on oma olemuselt õhem. Kolmekihilist paremast materjalist ning välimuselt atraktiivsemaid kombinesoone kasutatakse reeglina vormelis.
Autoralli maailmameistrivõistlustel osalev Eesti tipp-piloot ning ühtlasi Fordi esisõitja Markko Märtin kasutab Sparco sportkombinesooni. "Turvavarustus on täpselt selline, nagu on ette nähtud FIA poolt - tulekindel kolmekihiline sõiduriietus," lausus Märtin rally.ee online ralliajakirjale.
Viisteist aastat autospordiga kokkupuutunud Toomas Tõldsepp peab paremaks kolmekihilist kombinesooni. "Samas, kui sõita selliseid rallisid nagu Jyväskylä, peaks olema vähemalt kaks kombinesooni, kuna esimese päeva lõpuks on üks nii märg, et see ei kuiva järgmiseks päevaks ära," selgitas Tõldsepp pikematel võistlustel tekkida võivat probleemi.
Uute Sparco kombinesoonide hinnad jäävad vahemikku 6000-16000 krooni. Kasutatud kombinesooni (vana homologatsiooniga) hind võib jääda 2000-5000 piiresse.
Sparco pakub kõiki saadaolevaid mudeleid mitmetes erinevates värvitoonides ja värvikombnatsioonides. Lai valik võimaldab võistlejail leida tiimi või auto põhivärvidega kokkumineva riietuse. Ligi paarituhande kroonise hinnalisaga on Sparcost võimalik kombinesooni tellida ka personaalsete mõõtude järgi.
Samuti on võimalik Sparco kombinesooni tellida tikanditega. Kombinesoonile ise tikkida ei tohi, kuna tikand tehakse ainult läbi välimise kihi (sisemised tihid peavad olema terved, kuna nii näeb ette FIA nõue.).
Võidusõidukombinesoon on suhteliselt pikaajaline, kui seda vastavalt nõuetele hooldada. Seni, kuni homologatsioon ei muutu, ei ole reeglina vaja ka uut kombinesooni muretseda, nii võib pidada väljaminekut nö. ühekordseks investeeringuks (homologeering ajaliselt ei aegu).
Kombinesoon on hõlpsalt kasutatav, kuid nii kahe- kui kolmekihilised on mõlemad võrdlemisi paksud (Sparco annab ruutmeetri kaalu iga mudeli juues).
"Kui kiiruskatse lõpetad, oled ikka täitsa märg," rääkis nii kaardilugeja kui piloodina võistlustel osalenud Kalle Ahu ja lisas, et kombinesoonis on üsna soe: "Suvel on kole palav, hea meelega sõidaks lühikese särgiga."
"Sa võid sõita viietuhandelise kombega või kulutada 15 000-20 000 krooni, see on igaühele maitse ja võimaluste küsimus, või kompromiss nendest," lausus pikaajalise võidusõitja kogemusega Margus Murakas, kes viimastel aastatel on kasutanud kolmekihilist kombinesooni. Samas ajab Murakase sõnul asja väga hästi ära ka kahekihiline: "Pole väga oluline, milline see kombe just täpselt on, peamine, et FIA seda aktsepteerib."
OMP kombinesooni kasutava Martin Rauami arvates on turvavarustus ja sealhulgas võidusõidukombinesoon vägagi oluline: "Turvalisus pole küll koht, kus kokku hoida, kuna pärast võib see väga-väga kalliks maksma minna."
Saapad
Homologeeritud jalatsid on A- ja N-rühmas kohustuslikud, kuid mujal rangelt soovituslikud. Rahvuslikus klassis, krossis ja veoautos võib kasutada aegunud homologeeringuga saapaid. Rahvarallis, -sprindis ja ERK Standardis homologeeritud või aegunud homologatsiooniga saabaste kasutamine otseselt nõutud ei ole.
Nagu kombinesoon, on ka jalatsid tulepüsivast materjalist. Võistlussaabas on võimalikult õhukese, tundliku ja libisemiskindla tallaga, ning olemuselt hästi jala järgi.
"Oma kogemusest võin julgelt väita, et kui saabast kasutada, siis enam tossuga sõita ei taha," ütles Kalle Ahu ja lisas: "Sellega on tõesti hea sõita."
Sõidusaabast soovitatakse kasutada ka rahvaspordis. Tegemist on tavakingast või tossust täiesti erineva jalatsiga - puudub alumine laiem serv, mis võiks suure rabistamisega pedaali taha kinni jääda.
Reeglina valmistatakse saapad mõõdus 34-47. Sparcol on sõidusaapaid kõikvõimalikes värvivariantides ning on mitu erinevat mudelit. Põhiline erinevus on säärekõrguses (kõrge ja madal). Kõrge säärega jalatsil on hüppeliiges rohkem fikseeritud, madala säärega saapal on jalg vabam. Enamjaolt kasutatakse kõrge säärega saabast, kuid kindlasti mängib siinkohal rolli piloodi otsus, millise saapaga end paremini tunneb.
Sparco pakub senistele sõidusaabastele lisaks suhteliselt uut toodet Ultra Light. Tegemist on ülikergete õhema tallaga jalatsitega, mille paar maksab ligikaudu 3700 krooni. Teiste homologeeritud saabaste hinnad on vahemikus 1800-3500 krooni.
Lisaks pilootidele mõeldud sõidusaabastele on ka saapaid kaardilugejale. FIA homologeeritud tugeva tallaga jalatseid pakub samuti Sparco. Kaardilugeja jalats pole ehk niivõrd kerge ja jala ümber, kuid kuna kaardilugejal tuleb sageli käia autost sisse-välja, on loodud selleks spetsiaalsaabas. Kaardilugeja saapapaar maksab ligikaudu sama palju, kui piloodile mõeldud jalanõud (orienteeruvalt 2000-3000 krooni). Ka mehhaanikutele on eraldi saapad, mis on veidi teistsuguse tallaga.
Sparco pakub seitset erinevat mudelit võidusõidusaabast. Kõigi Sparco saabaste tald on õli ja kütusekindel, ning jalats tervikuna on vähesel määral veekindel.
Rahvarallis ja -sprindis võib alternatiivina võiks kasutada 1100-kroonist kardisaabast. Kardisaapa erinevus sõidusaapast on see, et see ei ole tulekindel, kuna kardis seda ei nõuta.
"Jalatsite hinna teevad suureks nõuded ja tulekindel materjal. Saapa omahind ei pruugugi kallis olla, aga kuna nõue on, peab neid järgima. Tootmise kinnituse saamiseks tehakse hulga rohkem kulutusi, kui jalatsi enda valmistamisele. Reeglid on karmid, kuna ohutusnõudeid peab selle ala juures järgima," selgitas Kalle Ahu.
Kindad
Üldjuhul peavad ka kindad olema homologeeritud. Võidusõidus kasutatakse reeglina seemisnahk-kattega roole ja kindaga sõites on kontakt rooliga hästi kindel. Enamus võidusõidukindaid on valmistatud seemisnahast ning vooderdatud seest tulepüsiva materjaliga Nomex. Vormelisõidukinnastel on lisaks nukkide kaitse ning need on pikema varukaga, et ulataks kombinesooni peale. (Vormelis peavad kindad olema auto kere värvist kontrastselt erinevad.)
Sparcol on pakkuda üheksat erinevat mudelit homologeeringule vastavaid võidusõidukindaid. Sparco poolt pakutavate kindapaaride hinnad on 650 kroonist kuni 1850 kroonini.
Võistlusklassides, kus kehtiva homologeeringuga kinnaste kasutamine pole kohustuslik, peavad kindad olema nahast või tulekindlast materjalist. Rahvaspordis on kinnastega sõitmine personaalne - kellele meeldib, kellele ei.
Margus Murakas möönis, et aastaga kulub kolm paari kindlaid kindlasti ära. "Vanasti läks rohkem, kui N-idega oli roolikeeramist. WRC-del on kiiremad roolid ja seal ei pea nii väga sahmerdama," märkis Murakas.
Aluspesu
Lisaks tulekindlale kombinesoonile on rahvusvahelise tasemega võistlusteks nõutud pikk pesu (püksid ja pika käisega alussärk), mis on samuti Nomexist ja FIA homologeeringuga.
Nii nagu kombinesoone, jalatseid ning kindaid, on ka pesu erinevaid värve. Sparco pakub nelja erinevat tooni kõrge kaelusega särke: valget, punast, sinist ja kollast. Sparco pikkade käistega standardvärvi (valge) alussärk maksab 1150 krooni, muud värvi särk 1400 krooni. Sparco pakub ka madala kaelusega T-särke.
Pikasäärega pükstele alternatiiviks pakub Sparco ka tulepüsivaid lühikesi pükse nn. boksereid (ei oma homologeeringut). Pükste hind jääb 1000 krooni piiresse.
Rallis kohustuslikud ka homologeeringule vastavad sokid, mida on kahe erineva säärepikkusega.
Peasukk
Nõutud on ka FIA homologeeritud näokaitse ehk näosukk (ka kiivrisukk), mis on samamoodi valmistatud tulepüsivast materjalist. Lisaks kaitsvale rollile on sellel ka praktiline kasutus hügieeni suhtes. Väldib näiteks higi silma sattumist, kuna sukk võtab selle endasse.
Sukki on kahte tüüpi (homologeeringuga ning ilma). Homologeeritud näosukk on pikem, ulatudes õlgadeni. Homologeeritud sukkadel on eesmine osa kahekihiline. Lisaks on näosukki kahte tüüpi - avatud näoosaga ning silmaavadega.
Kui vormelis kasutatatakse pigem silmaavadega sukka (näiteks Michael Shumacheril OMP peasukk), siis autorallis on enamjaolt kasutatav Sparco avatud näoosaga sukk.
"Kasutan Sparco lainäo sukka, kuna olen nii harjunud ja teistmoodi ei taha. Eestis vist keegi ei sõidagi silmaaukudega sukaga," selgitas Martin Rauam enda eelistusi.
Kui rahvaspordis pole näosukk nõutud, siis ainuüksi hügieeni mõttes on selle kasutamine praktiline ning soovituslik.
Kaitsekiiver
Rahvusvahelistes klassides (A- ja N-rühm) võistlevail autosportlastel on homologeeringule vastava kaitsekiivri kasutamine kohustuslik. Krossis, sprindil ja (rahvuslikus) E-rühmas on lubatud võistlejail kasutada aegunud homologeeringuga kaitsekiivrit. Rahvaspordis on kohustuslik kiiver, millel E tähistus või FIA homologatsioon, mis võib ka aegunud olla.
Kiiver on võidusõidul vältimatu kaitsevahend, mida võib pidada võrdselt auto turvapuuriga, istmega ja turvavöödega üheks esmatähtsaks ohutuse elemendiks. On ju need elemendid, mis peavad õnnetuse puhul esmajärjekorras tagama juhi või kaassõitja ohutuse. Need peavad olema piisavalt tugevad, et vastu panna tõsistele koormustele mis avariiga kaasnevad, kuid samas peavad olema piisavalt elastsed, et ära hoida liigset põrutust.
Kiiver peab lisaks vastupidavusele olema piisavalt elastne, et ära hoida tõsiseid põrutusi. Kindlasti aga tuleb kiiver välja vahetada, kui sellega on tehtud tõsine avarii, kus kiiver on nö. “rakendunud”. Sellega on kiivri struktuur tõenäoliselt kahjustatud ning see ei suuda enam piisavat ohutust tagada. Seepärast ei tohi kiivreid ka üle värvida ega kleepida, et tehniline komisjon saaks tuvastada võimalikud kahjustused. Kiivrit võivad disainida ainult tootja või selleks litsentseeritud tegijad.
Autoralli MM-etappidel Ford Focusel kihutav Markko Märtin on üks vähestest pilootidest, kes kasutab nn. kinnist kiivrit. "Kinnist kiivrit kasutan huvipärast. Proovisin ja hakkas meeldima," selgitas Märtin oma valikut ja märkis, et ühe olulise faktorina tagab kinnine kiiver parema turvalisuse. "Tõenäoliselt on see natukene turvalisem, kui lahtine," lisas Märtin. Veel lisas võistlustel valget EOS-kirjetega kaitsekiivrit kandev Märtin: "Samas on seal võimalusi reklaampinnale rohkem, kui lahtisel."
Autorallis on vältimatu ka juhi ja kaardilugeja vaheline side, et tagada omavaheline ühendus ka ekstreemsetes tingimustes (kõva mürin, kiviklobin jne). Ka side peab olema tootja poolt paigaldatud või ette nähtud kiivrisse paigaldamiseks. Isetehtud sidet kasutada on keelatud. Niisiis on ka kiivreid võimalik soetada koos või ilma sideta. Samuti on võimalik osta eraldi sidevahendeid, et neid vajadusel kiivrisse paigaldada.
"Kiiver on üks asi, mis tuleb osta kindlasti enda jaoks - kvaliteetne ja uus. Kindlasti peab kiiver olema õiges mõõdus ja sobima peaga, mitte olema number väiksem või suurem," märkis kolmekordne Eesti meister ja eelmise aasta Läti meister Toomas Tõldsepp.
Veel tõi Tõldsepp olulise faktorina välja rallis vajamineva raadioside korrasoleku. "Ma kunagi noorest peast olen ühe nipli pannud sellepärast, et võtsime liidukoondise omade vana ja raadioside läks ära. Ei lasknud kiirust maha, ühte kohta ei kuulnud õigesti ja tuligi," tõi Tõldsepp näite.
Sparcol on kehtiva homologeeringuga pakkuda üheksa erinevat visiiriga kinnise kiivri mudelit (mõeldud eelkõige latisesse autosse), kaks ilma visiirita kinnise kiivri mudelit (mõeldud kinnisesse autosse) ja viis lahtise kiivri mudelit (samuti kinnisesse autosse).
Neist koos sidega on üks kinnine kiiver (ilma visiirita) ja kaks lahtist kiivrit. Visiiriga kinnised kiivrid on hinnavahemikus 6700-13 000 krooni. Sidega ei ole neist ükski, kuid kõikidesse saab selle paigaldada. Kõige kallimale kiivrile on sisse integreeritud ka kõrvaklapid, mis summutavad müra ja/või tagavad parema kuuldavuse, kui sinna side paigaldada.
Ilma visiirita kinniseid kiivreid pakub Sparco 1 sidega (10 100 krooni) ja 1 ilma sideta (5100 krooni). Lahtiseid kiivreid on 2 sidega (10 100 ja 10 950 krooni) ja 3 ilma sideta (hinnavahemikus 4700-4800 kr).
Sparcol on pakkuda ka lõppenud homologeeringuga lahtine kiiver (1600 krooni) ja E-markeeringuga (tänavasõiduks testitud) kinnine kiiver (saab eraldi paigaldada ka visiiri).
Nagu ka eelpool mainitud, on tootjal pakkuda ka eraldi sidet, mida saab kerge vaevaga ka vastavasse kiivrisse paigaldada. Samuti pakub Sparco mitut erinevat side tüüpi, nii kinnistele kui ka lahtistele kiivritele. Näiteks maksab kõige odavam ühe kiivri side 450 ja kõige kallim 2750 krooni. Lisaks kiivrikomplektile on tavaliselt vaja ka sideboksi, mis tagab auto sees ühenduse kahe kiivri vahel (nende hinnad on vahemikus 850-13 650 krooni).
Lisaks kiivritele ja sidevahenditele pakub Sparco ka palju erinevaid tarvikuid, alustades tumendatud visiiridest, erinevatest side juhtmetest, ning lõpetades kiivrikottide ja puhastusvahenditega.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
