| Kas pooldad monorehvi nõuet Eesti autoralli meistrisarjas? |
|
|
|
|
|
|
| |
| Avaleht > Miks ajakirjanik on “loll ja küündimatu”? |
 |
Miks ajakirjanik on “loll ja küündimatu”?
Käesolevat mõtisklust ajandas kirjutama Ago sõnavõtt siinses foorumis. Olen juhtumisi mõlemas paadis: üle 10 aasta maakonnalehe ajakirjanik (spordist lehmade keskmise väljalüpsini) ning vähemalt samakaua autospordifanaatik.
Tegelikult on "paate" isegi rohkem kui kaks. Olen jõudumööda korraldanud võistlusi ning neid kommenteerinud. Kui elu-olu vähegi lubab, siis alates sellest hooajast ka see "muhv", mis käib pedaalide ja tooli vahele. Ma loodan, et selline pagas lubab mul antud teemal sõna võtta küll.
Alljärgnev on minu isiklik arvamus, millele võite lahkesti vastu vaielda. Püüan ümber lükata või ära seletada paljude autospordifännide seas levinud arvamusi, millest mõnda võetakse kui lõplikku tõde, teist kui dogmat, millele ei tohi vastu vaielda.
1. müüt: Markko Märtin on maailma tuntuim eestlane
Selline väide on kõrvale kena kuulata. Aga kahjuks see nii siiski ei ole. Kaugel, väga kaugel sellest. Üritan oma vastuväidet tõestada.
Õnneks või õnnetuseks ei annagi "kõige kuulsama eestlase" tiitli omanikku välja selgitada. Sest kriteeriumeid selliseks valikuks pole ja meie siin oma Maarjamaa-mätta otsas mõtleme asjadele hoopis teisiti, kui muu maailm.
Olgu, lähtugem oletusest, et kuulsaim-tuntuim kaasmaalane peab olema justnimelt sportlane (kuigi ma kahtlen selles, julgen arvata, et Kass või Pärt on siiski tuntum, kui ükskõik milline eestlasest sportlane). Intriigiks pakun ma küsimuse, millele isegi vastust ei mäleta: kes oli aasta parim naissportlane nii umbes 1999. aastal (või oli see mõni aasta varem)? Ei mäleta?
Muidugi ei mäleta. Aga antud juhul mõtlen ma kedagi korealannast naisgolfimängijat, kes kusagil sajandivahetuse paiku valiti planeedi parimaks ning kelle nime, olgugi spordihuvilisena, kuulsin ma tol hetkel esimest (ja viimast) korda. Tähendab: spordi lemmikalad Eestis ja muus maailmas ei kattu.
Autoralli ei mahu kohe kindlasti oma populaarsuselt kümne maailma esimese spordiala sekka. Põhja-Ameerikas ei teata sellisest alast mitte midagi, samuti ka Aasias. Mõned aafriklased on võib-olla Dakari-võidusõitu isegi näinud, kuid uskuge, valdaval enamikul neist on jumala savi, kes neist parajasti mööda kihutab.
Ma julgen kahelda, kas ka vormel 1 on ikka autosport number 1? Võib-olla on selleks hoopis NASCAR? Vaevalt, et nimi Michael Schumacher mõnele jänkile midagi tähendab.
Kui püüda spordialasid kuidagi oma populaarsuse järgi reastada - oh, mis tänamatu ja vastuvaidlemist eeldav tegevus - siis tipus troonib kindlasti jalgpall, edasi tulevad tennis, golf, mõned kergejõustiku alad, jalgrattasport, Aasias (aga kui palju on seal elanikke!) lauatennis ja sulgpall. Ning lisaks veel NBA-d, NHL-id ja muud põhjaameeriklaste "maailmameistrivõistlused".
Nii et kui otsida maailma tuntuimat eestlast sportlaste seast, siis pigem on selleks Mart Poom, Jaan Kirsipuu, Martin Müürsepp või minu pärast kasvõi Andres Oper (teda tunneb vähemalt Venemaa). Ja mitte mingil juhul selliste marginaalsete alade tegijad nagu Kiku, Veerpalu või Levandi (sest talisportlastest tuntakse muus maailmas kõige rohkem hoopis iluuisutajaid ja laskesuusatajaid). Pigem siis juba Antson.
Või siis veel paar näidet: Mäkinen tuli järjekordselt maailmameistriks (vist neljandat korda), aga Soome aasta sportlaseks ta ei saanud, sest Häkkinen oli vormelis teine. Ja mingi kuulitõukaja või ratsutaja mahtus ka nende vahele. Sakslased eelistasid aga sajandi sportlase valimisel Beckerit (tennis) Schumacherile.
Tunnistagem - autoralli jõudis ka eestlaste teadvusesse alles siis, kui Markko hakkas sõitma tehasemeeskonnas. Ühtäkki muutusid kõik "spetsialistideks" - kõikvõimalikes delfides sõidetakse Markkoga kaasa, arvustatakse Petterite, Sebide sõidustiili jne. Aga needsmad arvustajad ja targutajad - kas te näiteks oskate öelda, kes oli Walter Röhrl? Või mis temast - Aleksander Tõkke tegemistest ja sõitudest teate midagi? Või Joel Tammekast ja tema Dakari seiklustest? Uuno Aavast vist siiski teatakse.
Autoralli populaarsus pole kuigi suur isegi mitte neis riikides, kus toimuvad etapid. Lihtsal uusmeremaalasel või mehhiklasel pole aimugi, mis asja ajavad nende külavaheteedel Subarud ja Fordid. Aga kui nad kord juba seal on, siis eks vaadatakse möödakihutavale autole järele muidugi.
2. müüt: Markko on maailma parim rallisõitja ja teeb alati õigeid otsuseid
Tahaksin väga loota, et see nii on. Seepärast ei taha ka midagi tõestada või ümber lükata. Aga mõned küsimused on siiski õhus.
Miks võeti Petter Solberg Subarusse enne kui Märtin, kuigi lähtepositsioonid olid neil võrdsed? Miks Solberg kohanes rookie'na paremini kui Märtin?
Ja tänavune hooaeg - kas oli ikka hea tehing? Kui Markko kohe algusest peale on teatanud, et tal läheb Peugeot'ga kohanemiseks aega, kas siis ikka oli parim lahendus minna meeskonda, mis sügisel lõpetab? Kas pidevalt korduvad ütlused, et "nüüd hakkan autole pihta saama" on ikka tõsiselt võetavad, või on need hoopis pressiteenistuse poolt suhu pandud valvelaused? Kas Peugeot on tõesti selline kosmoserakett, et tema seadistust ei saa siiamaani paika - teiste automarkide kohta (Subaru, Ford) pole Markko suust sellist juttu kuulnud. Ja millest tulevad suhtelised suured kaotused Marcus Grönholmile?
3. müüt: ajakirjanikud ei viitsi/ei oska autospordist kirjutada
Põhimõtteliselt õige. Aga selles pole nemad süüdi.
Eesti väiksuse juures pole (spordi)ajakirjanikel võimalust spetsialiseeruda. Ise panen, nagu juba mainitud, põllumajandusest spordini, suuremates lehtedes on sport muidugi mõnedele meestele ainuke valdkond. Aga nemadki kirjutavad täna jalgpallist, homme teisvashüppest ning ülehomme kabest.
Muidugi esineb vähesel määral ka spetsialiseerumist ning on ka mõned vabakutselised (Are Eller), kes ainult ühest alast kirjutavad-räägivad. Kuid ainüksi auto-motoga (ja mitte ühegi teise alaga) ära ei ela. Või pead siis olema kõva müügimees ja iga oma liigutuse eest hunniku pappi küsima (küsida muidugi võib, aga reeglina ei saa). Või smugeldama end kellegi "ihuajakirjanikuks". See viimane on väga riskantne tegevus (hooaeg ei kesta aasta ringi, aga süüa tahad kogu aeg. "Ihuajakirjanikuna" on objektiivsetest kirjatükkidest asi kaugel jne.). Ma hästi ei usu, et keegi sellise asjaga Eestis otseselt tegeleks, kuigi selge on see, et mõni mees "ihuajakirjandusega" väikest raha teenib.
Ajalehe toimetajal (või osakonna juhatajal) on silme ees vaid üks siht: peaasi, et lehte loetaks. Edasi tasuks minna käesoleva mõtiskluse alguse juurde (alade populaarsus) ja mõelda samal teemal Eesti mastaapides. Ma kujutan ette, millise näo teeb Koorberg (Õhtulehe peatoimetaja), kui Pahv ilmub tema ette leheküljepikkuse reportaažiga Eriste superkrossist ning soovitab, et kuna leheruumi pole, siis paneme korvpalli finaalmängud ühele veerule tulemuste rubriiki.
Lühiuudised ja tulemused lehtedes on siiski teine teema. Toon hakatuseks ühe näite: lehes, kus ma töötan, ilmub spordiküljel tihedasti käsipalli-uudiseid, aga suusatamisest praktiliselt üldse mitte. Ometigi on suusatamine meie kandis hästi arenenud.
Tunnistan, et tunnen seetõttu veidi süümekaid. Aga põhjus on proosaline. Spordikülje koostamine on minu jaoks täpselt samasugune töö nagu iga teise külje koostamine (spordi eest saan palka isegi veidi vähem). Ning kui kibekiirel tööajal on mul lehes "auk", siis võtan lahti oma meilikasti, kus kindlasti leidub käsipalliliidust saadetud resultaate, kuid kindlasti mitte suusatulemusi. Viimaseid peaksin otsima suusaliidu koduleheküljelt, kus nad on halvasti süstematiseeritud ja kus lisaks kõigele pole sportlaste järele märgitud nende elukohta või päritolu. Milleks pean ma vaeva nägema ja aega raiskama, kui saan oma leheruumi täis palju lihtsamal moel (käsipalli abil)? Ning ajapikku olen oma potensiaalsed lugejad "välja õpetanud" - nad teavad juba käsipallile või naiste saalihokile kaasa elada. Nad on asjadega kursis nagu autospordifänn Markko tegemistega.
(Fakt: kui minu töö-lehes ilmusid kõrvuti ja ühepikkustena naiste saalihoki ning autosport, siis esimesel oli klikkide arvust järeldatuna lugejaid rohkem. Eks ma suvel "õpetan" jälle omakorda autosporti, küll nad lugema hakkavad, kuhu nad pääsevad.)
Autospordivõistluste korraldajad on küll tublid mehed-naised, kuid kahjuks lonkab "pressiteenistus" mõlemat jalga. Tõsi - vahel on ka nii juhtunud, et ajalehed ei avalda tulemusi isegi siis mitte, kui need kandikul ette toimetatakse, kuid seda viga annab parandada. Eestvedaja-rolli peab siinkohal võtma muidugi autospordiliit. Kuidas seda teha, võin nõu anda, kui keegi küsiks, kuid see on juba teine jutt.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
