Kliki siia Kliki siia
Kas oled sel aastal külastanud mõnd võistlust väljaspool Eestit?
Vasta | Tulemus
Saada teade
Partnerid
autovaruosadonline.ee
www.veoautodevaruosad.com
Autodoc.ee
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia
timoanis.eu
rallifotod.eu
autod.ee
 
 
 
Rando Aav
08. märts 2011 0:03
Loe kommentaare (0)
Trüki lehekülg
Teele Sepa esimene sprint piloodina Raplas. Foto: Tõnu Sepp

Teele Sepp: Naised vist ei kipu eriti autosporti, hirmus on!

Täna, kaheksandal märtsil räägib enda seotusest autospordiga naine, kes kaheksa aasta vältel on ise võistlusautot roolinud, osalenud rallidel kaardilugejana ning olnud paljudel võidusõitudel ametniku rollis. Praegusel perioodil kuulub ta ka Eesti Autospordi Liidu rahvaspordikomitee ridadesse. Ja mitte ainult.

Teele Sepp on üks neist naistest, kellele on autosport võrdlemisi südamelähedane. Ta teeb sellel rindel palju ja jõuab palju. Olen teda mitmel puhul näinud raja ääres kaasa elamas rahvusliku rühma võistlejaile, keda ta mõnikord pildistab ning kellest vahetevahel lugusid kirjutab. Samuti on Teele lugematul arvul kordadel aidanud võistlusi korraldada. Lõpuks läks asi niikaugele, et koos sõpradega asutas ta autospordi edendamiseks koguni mittetulundusühingu.

Muidugi mõista ei ole anna see põgus iseloomustus kuidagi täielikku ülevaadet, mida aktiivne ja võimukas naine autospordis ja sellega seonduvalt korda on saatnud. Mõned tahud aitab ehk avada alljärgnev intervjuu.

Intervjuu alguseks küsin Teelelt, kui paljudel võistlustel ta kaasa teinud on.

Pole aimugi. Eks kaheksa aasta jooksul on neid ikka mõni olnud. Aastal 2010 oli näiteks 15 võistlust. Erinevaid piloote on olnud kokku 14 ja ma tõesti loodan, et ma kedagi ära ei unustanud. Kaardilugejana on võistlusi kindlasti rohkem.

Mis sa arvad, kas naistel on autospordis lihtne läbi lüüa?

Naised vist ise ei kipu eriti autosporti, hirmus on ju! Mina arvan, et läbilöömine sõltub eelkõige ikka "lööjast". Samas ma julgen väita, et naine ei hakka kunagi nii kiiresti ja agressiivselt sõitma kui mees. See ei ole lihtsalt meie loomuses. Aga ma usun, et naised on väga head kaardilugejad just seetõttu, et naised on üldjuhul kohusetundlikumad ning püüdlikumad. Natukene peab seda asja ilmselt ka veres olema.

Kuidas naisi autosporti juurde meelitada? Mida neile öelda, kes pole veel esimest sammu astunud, kuid võiksid seda teha? Või mida öelda lapsevanematele, kellel peres kasvamas tehnikahuviline tüdruk?

Tuld! Kõige lihtsam on see kõik ilmselt tuttavate kaudu. Kuid kellel on tahet, siis mina arvan küll, et ei tohi mõelda, vaid tuleb teha ning võimaluse leiab alati. Tehnikaspordiga tegelemine ei tee kellelegi halba, pigem vastupidi, arvestades tänast liikluskultuuri.

Mis ajast alates ise autospordiga seotud oled ja kuidas sellesse sattusid?

Autosport on minu jaoks alati olemas olnud. Mul on vanem vend, kelle sabas lapsena joostud sai ning seetõttu olen ilmselt ka mänguautodega rohkem kokku puutunud, kui nukkudega. Kui vend Tõnu koos meie tädipoja Martiniga 2002. aastal rallit sõitma hakkas, siis oli täiesti loomulik, et mind nii raja ääres kui garaažs kohata võis. See oli vist 2003. aastal, kui venna sõber Olavi Pukk rallidel vahel käe soojas hoidmiseks Moskvitši muretses ning sellega rahvarallidel lustida plaanis. Tõnu võeti kaardilugejaks. Nende esimene ühine võistlus oli Tõnu jaoks aga nii hirmus kogemus, et ta lubas enam mitte kunagi kaardilugeja koha peale istuda ning väitis minu teadmata Olavile, et tal on õde, kes täiesti kindlasti kõrvale istuda tahab. Minu "müük" lepiti kokku pudelile õllele.

Ja niimoodi helistaski Olavi mulle ühel päeval ja teatas, et olgu ma siis homme valmis, sest "Koolisügise" rahvarallit tuleb sõitma minna. Ja nii ma läksingi. Ning kui aus olla, siis ma absoluutselt ei protesteerinud.

Esimesel võistlusel polnud mul ralli sisulisest poolest aimugi, rääkimata täpsuslõikudest, ajakaardist või legendist. Kõige olulisem oli kogu see emotsioon ehk fun nagu täna popp öelda on. Tänu suurepärastele ning kannatlikule Olavile ja mitte nii kannatlikule Tõnule saigi minust kaardilugeja.

Oled viimasel ajal rajal rohkem olnud kaardilugejana kui juhina? Miks?

Ma osalesin rahvasprintidel juhina vaid ühel hooajal ja seda ka kõigest mõnel võistlusel. Esiteks tunnistan, et ma ei oska sõita. Ma lihtsalt ei julge siis gaasi peal hoida, kui mõistus pidurdada käsib või kui tuleb külg ees kraavide vahel seigelda. Teiseks ma ütlen, et kui kiiver pähe panna, siis muutub juuste all olev hallollus veelgi väiksemaks ning kõige olulisemaks saab esikoha karikas endale saada. See tähendab aga, et auto saab liiga palju kannatada. Kolmandaks ei suutnud Tõnu, kes mind iga võistluse eel sõitma õpetada püüdis, enam mu virisemist ja pisaraid välja kannatada ja sai aru, et pole mõtet rooli suruda seda, kes kogu hingest kõrval istuda tahab.

Mis sind autospordi juures võlub?

Seda küsimust on minu käest vist kõik minu tuttavad küsinud ja ma endiselt ei oska sellele vastata. Ma tõesti ei tea. Ühel hetkel sai rallist minu jaoks midagi enamat kui lihtsalt hobi. Võistlemine, kohtunikutöö, alakomitee töö, korraldamine - kogu mu vaba aeg kuulub sellele spordialale, kuid see ei tee mind üldse kurvaks. See kõik on mulle väga palju andnud - parimad sõbrad, head emotsioonid, võidujoovastuse ja kogemused kaotamisest õppida. Täna on mul tunne, et pigem ma kardan seda, mis saab siis, kui ralli ühel hetkel minu jaoks otsa saab.

Oled aastaid elavat huvi üles näidanud rahvusliku rühma promomiseks ja edendamiseks, mis selleks ajendas?

E-rühm on siiani minu jaoks rallidel kõige olulisem ja mul on siiralt kahju, et töö, magistriõpingute ja N-rühmas kaardilugemise kõrvalt jääb E-rühmaga tegelemiseks liiga vähe aega.

Oma esimese sportralli võistluse tegin E-rühmas, istusin vend Tõnu kõrval Lada Samaras. 2006. aastal saavutasin koos Kaido Viiraga tollase E8 klassi karikavõistlustel poodiumikoha ning sellest aasta hiljem pärjati mind koos Andrus Vahiga E-rühma meistrivõistluste hõbemedali ning karikavõistluste võidukarikaga.

Täna on paljud minu sõbrad seotud just E-rühmaga ning see lihtsalt on kõige südamelähedasem. Eks on kokku kasvatud ja esimene armastus jääb ju alatiseks meelde.

Mis on eredaim mälestus võistlusrajalt?

Igal võistlusel on midagi põnevat toimunud, sest ralli ongi ju maailma kõige parem ja põnevam hobi. Eredaimalt on meeles Tallinna ralli lauluväljaku katse stardis aknast autosse roninud soomlane või viimasel rahvarallil mööda katset lipanud kass. On juhtunud ka seda, et keel on hammaste vahele jäänud ja piloot siis jubedat susistamist pidanud kuulama. Või streikiv side, mis tähendas seda, et ma 5 kilomeetriga hääle ära karjusin. Aga mille üle ma eriti uhke olen, on see, et ma ei ole mitte kordagi elus ühtegi "katust" üle elanud ning loodetavasti ei ela ka. Mul on lihtsalt alati nii head piloodid olnud.

Autospordiga tihedalt seotuna oled näinud ala nö seest kui ka väljastpoolt. Kuidas tundub, kas kõrgemal tasemel tehtud otsused ala suunamiseks on viimasel kümnendil olnud vajalikud ja ainuõiged?

Otsuseid on olnud erinevaid ja kui tagantjärele mõelda, siis nii häid kui halbu. Halb on olnud see, et mõnikord ei ole otsustele kindlaks jäädud, mis tähendab segadust ja arusaamatusi nii võistlejatele kui korraldajatele. Samas on nii mõnestki alguses täiesti valest otsusest kasvanud välja hea tulemus, kasvõi tollane Eco liiga, mis rahvarallist paljud sportrallisse tõi.

Mul on hea meel selle üle, et järjest enam kaasatakse otsustusprotsessi neid, kes tegelikult ala jaoks kõige olulisemad on - võistlejad. Nii on näiteks loodud rallisportlaste liit ning rahvaspordis saavad korraldajad aeg-ajalt ümarlaua taga kokku.

Mina soovitan kõigil huvilistel aktiivsem olla, sest mõnikord ei pruugi otsustajad teadagi, mis on tegijate jaoks kõige olulisem või kuidas nemad asju näevad. Tegelikult on kõik ju kahepoolne.

Kui hea on ala seis sinu hinnangul täna?

Fakt on see, et alati saab paremini. Eesti seisukohalt võttes on minu arvates täna aga seis hea, sest meil on väga head noored sportlased, kes maailmas võidu kihutavad. Meil on heal tasemel võistlused ning arvestatav hulk kohalikke võidusõitjaid. Mina arvan, et alati peab vaatama asju õige taustsüsteemiga ning meie peame lähtuma eelkõige koduriigi võimalustest. Pealegi kujundavad autospordi maine eelkõige võistlejad, mitte need, kes kontoris laua taga istuvad.

Oled väga lähedalt seotud mittetulundusühinguga ECOM ja selle asutamisega?

Jah, meil on selline pisikene neljast inimesest koosnev sõpruskond, kellega koos aastaid ralliradasid nühitud ning ka võistlustel kohtunikuna tööl oldud või korraldamisega tegeletud. Sai siis mõeldud, et prooviks selle "suure" ralli korraldamise ka ära ning koondasime oma jõud MTÜ-sse ECOM.

Ja nimi on loomulikult tuletatud meie hetkel varjusurma elavast e-ryhm.com koduleheküljest ning ühisest E-rühma armastusest. Koos oleme teinud ühe rahvaralli, ühe miniralli ja ühe meistrivõistluste etapi. Kuidas meil välja tuli, peab küsima osalejatelt, kuid ma usun, et kui mida iganes teha hinge ja innuga, siis tuleb välja just nii hea, kui peab tulema.

Ka sel aastal on E-rühmaga seoses ambitsioonikaid plaane ning nendest kuuleb juba õige varsti.


"Saime Mulgi rallil kinnitust, et oleme 2010. a meistrid." Foto: Liis Sepp
Uudiste arhiiv
Artikli juurde
Subaru Forester 2,0 XE
Varasemad ülevaated
29.10.2017
Vasalemma rahvasprint 28.10.17 (0)
29.10.2017
Saaremaa ralli 13-14.10.17 (0)
22.10.2017
Tarvastu Karikasari 2017 4.etapp (0)
Viimati lisatud albumid
Viimati uuendatud albumid
09.11.2017 20:52
Best of 2017 (1)
30.10.2017 16:21
Saaremaa ralli 2017 (18)
13.10.2017 14:42
Läänemaa Rahvaralli 2017 (1)
10.10.2017 01:41
Rally Liepāja 2017' (0)
05.10.2017 19:16
Matsi veautokross 2017 (3)
Vaata foorumiteemasid
 
Kliki siia
Kliki siia
Kliki siia