Enn Õis. Lõpetamata intervjuu

Lõplikult ei saanud alljärgnev intervjuu kunagi valmis. Esitamata jäi palju küsimusi ja saamata veelgi enam vastuseid. Enn Õis, kogenud võidusõitja ja kohtunik, hukkus koos oma poolvennaga liiklusõnnetuses.

Veel sügisel pidasime Ennuga plaani pikema intervjuu tegemiseks. Rääkida olnuks tal palju. Ometi tahtis saatus teisiti ning kirja said 1954. aasta detsembris sündinud saarlasega loo jaoks vaid loetud küsimused ja vastused enne 24. jaanuari südapäeval juhtunud traagilist liiklusõnnetust Läänemaal. Transpordifirmas autojuhina töötanud Enn oli tol päeval koos Jaan Palitsaga teel Ristile, et sealt ära tuua Žiguli, millega nad plaanisid koos osaleda rahvarallil. Risti - Virtsu maanteel Penijõe teeristis põrkas nende Volkswagen kaubik kokku veoautoga Scania. Leisist pärit poolvennad hukkusid.

***

Kuidas autosportlase tee alguse sai?

Kõigepealt olin abiline ja mehaanik Paul Mändmale. Siis hakkasin ise sõitma. Varem töötasin Karja sovhoosis, siis aga vahetasin töökohta ja olin alates 1980. aastast Saare Töölise kolhoosis. Töökohta tuli vahetada, sest seal oli võimalus autospordiga tegeleda, kuna aseesimees ja ALMAVÜ esimees Jaan Ärmus sõitis ise motokrossi.

Esimesed diplomid on mul 1982. aastast. Enne olin nö pealtvaataja. Esimene ralli oli mulle Rapla ralli. Teine järk pidi olema. Me keerasime auto ühe muti kapsapõllule, aga koostöö kaardilugejaga sobis väga hästi.

Kes on rallidel legendi lugenud?

Kaardilugejaiks on olnud Taivo Lempu ja pikalt Tarvo Seema. Ja siis said noored välja koolitatud: Ainar Nau ja motokrossi sõitnud Rain Magus.

Millised alad on olnud huvipakkuvaimad?

Olen tegelenud ralliga, sõitnud krossi ja lumeradadel. Diplomeid ja karikaid on palju, eriti aastaist 1983 ja 1984. Siis olid hiidlased kõige kõvemad tegijad.



Milline oli esimene auto?

Autoks oli tol ajal GAZ 51. Enne veeti selle autoga loomi tapamajja ja kui see seisma jäi, taheti vanarauaks viia. Otsustasime seda vabal ajal ehitama hakata. Numbri võtsime teise auto küljest, millega hiljem sõitis Rain Magus.

Teine oli vanast bensiinipütist ümber ehitatud, 60ndatel tehtud ja kap-remondis käinud auto. Sellest sai võistlusauto, kui maha kanti.

See liivakottide kasti viskamise teema on ka tuttav?

Vanasti käis asi nii, et pärast võistlust kontrolliti autod üle. Diferentsiaali blokeeringut ei tohtinud olla. Mitmeid asju ei lubatud ja kõike mõõdeti-kaaluti. Mõõdeti isegi kasti pikkust ja laiust. Auto kaal pidi olema 3,5 tonni ja tõesti käidi kaalumas ning visati vajadusel liivakotid kasti.

Järgmine auto oli GAZ 24?

Taksopargist saime vana Volga takso. Turvakaared sai rallideks sisse pandud. Mäletan, et Paide rallil saime ühel aastal kolmanda koha. Teisi ja esimesi kohti oli krossidel ja jääradadel ka. Kui mingeid juppe vaja oli, siis Ärmuse Volga küljest võtsime ja tema sai siis laost uued.



Kas Žiguliga on samuti võistluskogemust?

Ühe sõidu olen Žiguliga teinud. Sõitsin Uustulndi asemel koos Mati Otsinguga. Saime 1300 cm³ klassis viienda koha. Aega läks kaduma, kuna lisatule klaas läks katki ja selle vahetuse tõttu jäime A-sse hiljaks. Selles klassis oli osavõtjaid 60.

Millised on eredamad mälestused võistlusrajalt?

Kehtna karjääris oli lumerajasõit, kus oli 106 osavõtjat. Seal sain viienda koha. Ka Rapla võistlustelt on olnud häid kohti.

Paide rallil oli üks aasta teises liigas 22 Volgat. Kaks katset sõitsime nii, et tagumine vedruleht oli katki. Tehnilises sai see alt ära võetud ja poolteise tunniga vahetatud. Kojamehe-mootor läks ka läbi, aga kokkuvõttes saavutasime teise koha.

Veel Volgast rääkides, kas viimane võistlus sellega oli Kogulas?

Kogula rallikrossil jah. Pärast seda osteti see Volga ära.



Ja ilma autota mees hakkas kohtunikuks?

Kohtunik olen olnud juba 15 aastat. Saaremaa rallidel olen olnud katsevanema ametis, samuti rahvarallidel. Ka Upa ringrajal, kui vormelitega sõideti, olin kohtunikuks. Vanasti kolhoosiajal on saanud ka Pärsamal jäärajasõitusid korraldatud.

Eesti aeg jõudis kätte ja rahalised võimalused puudusid - polnud enam toetajaid, et oleks saanud sõitmist jätkata. Üks kord kutsuti Lätti võistlema, aga jäi minemata ja nii see sõitmise-asi ära vajus. Kolhoos lagunes ära 1996-1997. Aga tänu Saare Töölisele sinnamaani mehed võistelda said.

Enam rajale ei kipu?

Rallikrossi võib-olla sõidaks. Seema Tarvoga mõtlesime, et 50-aastastele võiks teha eraldi sõidu. Et võrdsed autod ja selline pool-meelelahutuslik üritus.

Aga kui vanale veokale hing sisse puhuda?

Auto oli enne sõidukorras ja praegu tuleks ainult mootor ja käigukast peale panna. Oleks need peal, võiks seda rallikrossi ja jääraja jaoks mõeldud autot praegugi liigutada. Teise GAZ-i pealt muidugi saaks. Kuigi tänapäeval selle tehnikaga enam konkurentsis ei oleks. Nagu öö ja päeva vahe! Oleks vana värk edasi, oleks tegijaid rohkem.