«Mida raskemad rallid, seda enam peab endast andma»

Valitsev Eesti autoralli meister Martin Rauam, kes tänavusel hooajal võistleb PWRC-sarjas Top Run meeskonna Mitsubishil, jagab värskeid muljeid Kreeka ralli eel. 23-aastane tallinlane on Argentinast tagasi esimese punktiga, kuid õppimist jagub küllaga.

Sul on nüüd kaks MM-rallit selja taga. Kuivõrd on seal keerulisem hakkama saada?

Mul on ehk natuke vara hakata suuri järeldusi tegema. On selge, et sõita tuleb korraga sisuliselt kolm eesti rallit järjest. Rajad on seal oluliselt keerulisemad, kui need, millega harjunud olin. Minu jaoks oli algul ehk kõige keerulisem toime tulla mägedes, kuid Argentinas mulle juba täitsa meeldis. Samas, mida raskemad rallid, seda rohkem peab endast andma ja sellega saab ka suurema rahulolu.

Kui palju uut oled MM-rallidelt enese jaoks avastanud?

Õppimist on olnud väga palju ja tuleb kindlasti veel. Vast kõige rohkem olen õppinud selle kohta, kuidas üks MM-ralli toimib - kes mida teevad ja mida peab rohkem jälgima. Üks osa on pikad ja keerulised kiiruskatsed, kuid kuidas saada meeskond koos tehnikaga edukalt teisel pool maakera tööle, nii et kõik vajalikud asjad ka olemas oleks, see oli minu jaoks paar kuud tagasi veel müstika.

Ei saa öelda, et ma ennast veel väga kindlalt tunnen. Iga ralli on minu jaoks uus ning võõras, kuid samas hästi huvitav.

Mis pikkadel välisvõistlustel kõige keerulisem on? Puhata saab piisavalt?

Tihti arvatakse, et suur ajavahe ja pikad lennud on kõige raskem, kuid mind see eriti ei häiri. Üle ookeani lennates on lennuajad ootamistega koos julgelt üle ööpäeva ja siis oled omadega sassis niikuinii. MM-rallil on selle magamisega muidugi veidi kehvasti, sest päevad on palju pikemad ja nii terve nädal.

Argentinas olime tutvumispäevadel autos 14 tundi päevas. Katseid oli nii palju, et mõne kirjutasime lausa pimedas. Näiteks publikukatset ei jõudnudki kirja panna. Seal arvasid muidugi ka kogenud sõitjad, graafik oli liiga tihedaks tehtud.

Veider lugu oli Buenos Airese staadioni katsega. Esimest korda tahtsid korraldajad seal katse teha, kuid Cordoba, kus ralli toimus, jäi 750 kilomeetri kaugusele. Logistika oli üsna muljetavaldav, kui korraldaja kõik autod ühe ööga sinna vedas.

Tagasi tulemisel selgus, et Cordobas on udu ja lennuk ei saa maanduda. Lõpuks mindi siiski proovima ja kolmest lennukist kaks ka maandus, aga meie lennuki piloot oli veidi arg ning keeras viimasel hetkel tagasi. Kuna see oli öösel paduvihma ja äiksega, siis paljud ei saanud maandudes arugi, et oleme samas kohas, kust lennureisi alustasime. Mõni läks isegi õhinal taksot tellima. Siis veetsime järgmised 10 tundi terminalis lihtsalt oodates. Kuna see lennuk oli täis FIA kõrgeid ametnike, vaatlejaid, korraldajaid ja PWRC-sarja sõitjaid, siis tuli esimene rallipäev edasi lükata. Kohale jõudes anti tund aega magamiseks ning siis kohe Cordoba publikukatsele. Sai palju inimestega suhelda ja üsna lõbus oli tegelikult, aga väga väsitav.

Kuidas Argentina ralli pühapäevaseid katseid kommenteerid?

Olin kuulnud palju lugusid maagilisest El Condori katsest ja peab tunnistama, et see maagia oli täiesti olemas. Selline omapärane kuumaastik kõrgel mägedes, kus taimi praktiliselt ei kasva. Tee on mõnusalt kitsas ja rööpas ning lookleb kaljuseinte vahel üles-alla, vahel ka üle sildade. Sellele eelneval katsel tuli sõita ligi 20 kilomeetrit pilve sees, mis oli päris naljakas. Lõpuks jõudsime nii kõrgele, et pilved jäid allapoole ja vaade oli nagu lennukist. Seda Mina Clavero katset plaaniti ühe korra pidada, kuna tee läheb seal väga katki. Aga kuna reedesed katsed jäeti ära, siis tuli seda ka teistkordselt läbida. Nii suuri rööpaid ma ei ole kunagi näinud! Nagu sõidaks udus ja vihmas linnahalli trepist üles ja alla. Ja kogu selle kontrasti juures oli kümneid tuhandeid kuumaverelisi pealtvaatajaid. See oli võimas elamus.

Said Argentina rallilt esimese PWRC-sarja kohapunkti. Tuli see sulle oodatust varem?

Ega ma ei osanud Argentinast suurt midagi oodata. Tahtsime oma sõitu sõita, kuna Mehhikos saime väga vähe katseid terve autoga läbida. Meil oli 23 startijat, kellest mitmed juba aastaid PWRC-sarjas sõitnud, lisaks veel noored ja kiired sõitjad. Aga kuna mõned katsed olid väga rööpas, siis oli selge, et rehvi lõhkudes või ükskõik millise muu probleemi korral kellelgi punktikohale asja ei ole.

Proovisin oma tempot katselt katsele suurendada ja lõpetada nii palju katseid, kui võimalik. Ralli lõpuks oli juba esimese korra kohta enam-vähem, kuid areneda on veel palju. Esikaheksas oli ka kolm kohalikku sõitjat, kes ei ole teps mitte tundmatud. Seal peetakse ka kohalikke meistrivõistlusi samadel katsetel juba aastaid - seega kohalikud on väga kiired. PWRC-arvestuse võitja sai nüüd koha ka Munchi's Fordi tehasetiimis, eks näeb mida ta kiirema autoga mujal maailmas suudab.

Kas muljed Argentina rallilt jäid kokkuvõttes positiivsed?

Jah, üldiselt jäi Argentinast väga hea mulje - katsed on väga lahedad, kuigi keerulised. Väga palju on pealtvaatajaid ja see loob mõnusa atmosfääri. Ülesõidud on ainult idiootlikult lühikese ajalimiidiga. Selleks, et õigeks ajaks jõuda, peab rikkuma kõiki eeskirju ja isegi linnavahel täiega peal hoidma. Üks pealtvaataja sai vist surmagi selle pärast, et kohalik sõitja kaotas ülesõidul auto üle kontrolli. Teised rääkisid, et nii pidigi olema seal rallil. Tihti sõitsime kiivrid peas, sest hoog läks päris suureks. Mitme "rallikaga" pundis tuleb sõita - siis saab kiiremini. Pastranaga sõitsime pidevalt koos ja temaga sai nendel päevadel päris palju nalja.

Eestis tulid meistriks Subaruga, tänavu võistled Mitsubishiga. Kuidas teise autoga kohanenud oled?

Ma arvan, et nüüd tunnen ennast juba täitsa koduselt. Muidugi on palju asju teistmoodi, kui eelmistel autodel, aga N-rühmas on raske midagi täitsa uut ja revolutsioonilist välja mõelda. Oleks liiga naiivne öelda, et Mitsubishi on Subarust parem või vastupidi. Pigem on küsimus konkreetses autos. Väga palju oleneb sellest, kus ja kelle poolt on auto ehitatud ning sealt võib üsna suur vahe tulla. Usun, et meil kasutada olevad Mitsubishid on väga heal tasemel. Itaallased on väga pühendunud ja hetkel olen nende tingimustega rahul.

Millal jälle ralliauto rooli istud?

Järgmine kord istun rooli arvatavasti Kreeka ralli testikatsel, kuna me mingit eraldi testi Kreeka jaoks kahjuks teha ei saa. Häda on selles, et meile tehakse Kreeka etapiks juba kolmas uus auto sel aastal, kuna Argentinas kasutada olnud võistlusmasin läks Itaaliast enne teele, kui Mehhiko oma tagasi jõudis. Nüüd ei jõua jälle Argentina oma nii ruttu Euroopasse. Õnneks on Top Runil neid autosid palju ja nad ise tahtsid nii teha. Nüüd peab lihtsalt selle minu järgi sisse seadma iga kord.

Kuidas Kreeka ralliks valmis oled?

Kreeka etapp tuleb väga kuum ja keeruline. Enesetunne on natuke kindlam, kui enne eelmist rallit, kuid nagu kõikide rallide puhul sel aastal, ei tea väga midagi oodata. Proovin kodutööd teha nii palju, kui võimalik - olla füüsiliselt valmis kuumaks ralliks ning annda endast parim. Teisel päeval on kaks korda 49 kilomeetrine katse - sealses kuumuses saab see olema päris lõbus...

Meie klassis on seal kõige enam osalejaid. Usun, et strateegia on seal sama, mis Argentinas - sõita oma sõitu ja proovida igasugu jamadest kõrvale hoida. Mida rohkem katseid läbin, seda suurem kogemus tuleb.

Millal taas Eestis võistled?

Väga tahan sõita küll mõne sõidu, kuid palju oleneb sellest, kuidas saame oma ülejäänud hooaja eelarve täita. Kui suve peale midagi täpsemat selgub, siis võib-olla Otepää või Saaremaa ralli võiks sõita. Eestis on piisavalt terav konkurents ja palju käib ka kiireid soomlasi, kellega võrrelda. See oleks kindlasti kasulik. Usun, et mul jäi eelmisest aastast veel aega maha küll, mille kallal saaks tööd teha.



Martin Rauam - Kristo Kraag Argentina ralli EL Condori lisakatsel. Foto: erakogu