| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
Georg Gross – esialgu jäämees
 Georg Grossi kui autosportlase nimi jõudis esimest korda avalikkuseni mullu suvel, mil ta võitis ühe Kehalas toimunud rahvasprindi. Juhuslik õnnestumine, arvasid kiibitsejad ja leidsid enda sõnadele kinnitust, kui Gross katkestas nn pärisrallis mitmel Eesti meistrivõistluste etapil järjest. Peamiselt avariide tõttu.
Suurärimees Oleg Grossi poeg Georg pole sugugi mitte tundmatu kuju. Ikka ja jälle on ta meedia vahendusel sattunud avalikkuse hammaste vahele ning mis seal salata – praeguseks 23-aastane noormees oli mõned aastad tagasi paras paharet kah. Kuni tulid 20 eluaasta ning veidi hiljem autosport.
Sellel talvel räägitakse asjaomastes ringkondades Georg Grossist teisel põhjusel. Muljetavaldava esituse eest autospordis: 12 starti; 8 esikohta; 3 teist kohta. Ning esikoht viieetapiliselt Eesti jäärajasõidu karikavõistlustelt klassis 4 WD. (Selle sarja teine esikoht, klassis 2WD, tuli muide samuti Lääne-Virumaale, omanikuks Severi Šveters.)
Georg Gross, kuidas sattusite autosporti?
Esimene ametlik võistlus oli mulle Kehala rahvasprint eelmisel suvel ja endalegi üllatuseks võitsin seal esikoha. Sellest hetkest alates hakkasin asjaga teadlikult tegelema.
"Pisiku" sain sisse aga eelmisel talvel, kui endine tuntud rallisõitja Priit Kasak korraldas isa firma OG Elektra töötajatele firmasisese jäärajavõistluse. Enne seda polnud mu kokkupuuted autospordiga tõsised: kui kohapeal midagi toimus, käisin vaatamas, ja see oli ka kõik. Rallide tulemusi muidugi jälgisin ning igasugune tehnika – tsiklid, skuutrid, autod – on mind lapsepõlvest saati huvitanud.
Tõsise autospordini jõudsin aga, nagu mainitud, tänu Priit Kasakule. N-ö tühjalt kohalt on sellise alaga tutvumine raske ja minu suguvõsast pole keegi varem tehnikaspordiga tegelenud. Isa oli nooruses hoopis kõva maadleja.
Miks just jäärada ja laiemas perspektiivis ralli? Autospordis on ju palju alasid – ringrada, krossisarjad jne.
Eks siingi mängib rolli Priidu suunav käsi. Peamine eesmärk on ikka rallit sõita.
Jäärajada tuli täiesti lambist: läksin sel talvel Tabiveresse võistlustele, mõtlesin, et proovin, vaatan, kuidas välja tuleb. Hakkas meeldima ja selgub, et vähemalt praegusel hetkel on see minu leivanumber.
Tavaliselt alustatakse ralliga kas noorelt või siis aeglasematest klassidest. Teie hüppasite kahe jalaga kihutavale rongile – esimestest meetritest peale kõige kiiremas neljaveoliste klassis.
Tagantjärele tarkusena olen mõelnud, et võib-olla pidanuks tõesti esiveolise autoga alustama. Eriti pärast Lõuna-Eesti rallil toimunud avarii analüüsimist. Samas mulle meeldib väga neljaveolise autoga sõita ning nüüd on juba hilja ümber mõelda.
Ja veel: reeglina alustavad noored mehed kogenud paarilisega, kuid teie kaardilugejaks on samuti algaja. Pealegi veel naisterahvas, neiu nimega Inger Tuur.
Ingeriga sõitma hakkamine oli juhuste kokkulangemine, mõtlesime ka kogenuma kaardilugeja peale. Aga läks nii ja ma arvan, et see pole sugugi paha variant, kui me koos areneme. Inger on tõsine autospordifanaatik, rahvarallidel istub ta ise võistlusauto roolis.
Alustasime mõlemad nullist ja meil on veel väga-väga palju õppida. Polegi ju võimalust olnud – esimesed sõidud jäid kõik pooleli. Soomes Arctic rallil, mis lõpetada õnnestus, hakkas juba midagi tulema.
Andke meile aega areneda. Mind ei saa veel rallisõitjaks nimetada, see, et jääradadel on hästi läinud, pole mingi näitaja. Legendi pool vajab suurt harjutamist, kardan veel sõna otseses mõttes puid ja kraave ning hoian selle pärast rallidel tagasi.
Tehnilise poole pealt olen samuti algaja – vara veel sellest rääkida. Muidugi teen juba vahet, millal on amordid liiga kõvad või liiga pehmed, kuid mida rohkem asja jagama hakkad, seda rohkem saad aru, kui loll tegelikult oled. Selliste oskuste omandamiseks tuleb muudkui sõita ja sõita.
Edaspidised plaanid?
Võtan ühe võistluse korraga. Eesti rallimeistrivõistlustel tahaksin kõigil etappidel osaleda. Kui hakkan jõudma stabiilselt absoluudi esikümnesse, siis võib alles järgmisi plaane teha.
Priit Kasak on mulle selgeks teinud põhimõtte: enne tulgu tulemused, siis saab hakata mõtlema tehnika täiustamisele. Sõidan praegu 2000. aasta kasutatud Subaruga. Ostsime selle Lembit Nõlvaku käest, enne teda oli autol vist üks omanik veel.
Veel mõned aastad tagasi kirjutasid ajalehed teist hoopis teistel põhjustel...
Mis seal varjata – olin tõepoolest paras kaak. Mõistus tuleb pähe koos vanusega, 20-aastaselt hakkasin ise ka juba aru saama, et mõned minu teod polnud päris õiged. Sain juba varem aru, et nii ei sobi teha, aga ikka ei kukkunud päris hästi välja.
Autosport andis järgmise lükke. Priit tõmbas mind ralli juurde ja see jätab nii vähe aega, et muuga tegelemiseks enam ei jätkugi. Pea igal nädalavahetusel olen võistlustel. Õpin Tallinna Majanduskoolis ärijuhtimist, neli päeva nädalas kulub sellele. Lisaks käin helikopterijuhi kursustel, mis on praegu pooleli. Mul on vaja veel 20 tundi lennata ning läbida navigatsioonikursus.
Varem oli Georg Gross tänavaliikluses paras rullnokk?
Oli jah. Priit nägi kurja vaeva, et tänavaliikluse sõiduvõtted minust välja rookida – igas pöördes istmelt lahti, käed risti roolil, käsi käigukangil. Ka praegu lööb see poisike minus vahepeal välja.
Kes lisaks Priit Kasakule teie abiliste hulka kuuluvad?
Ega meie tiim eriti suur ole. Priit on A ja O. Lisaks mehhaanik Kristo Kiigemägi ja Ingeri isa Indrek Tuur, kes püüab oma vabast ajast muu töö kõrvalt meid aidata.
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
