| Kas MM-sarja uus punktiarvestus teeb rallid põnevamaks? |
|
|
|
|
|
|
| |
| Avaleht > Maailma edukaim kaardilugeja - Luis Moya |
 |
Maailma edukaim kaardilugeja - Luis Moya
|
| Loe lisaks |
|
|
|
 Maailma edukaim ja kogenuim hispaanlasest ralli MM-kaardilugeja Luis Moya otsustas 42-aastaselt autospordist loobuda. 24-kordse MM-ralli võitja ja kahekordse maailmameistri Carlos Sainziga on Moya olnud ralliteedel pidevalt alates hilistest kaheksakümnetest.
Luis Moya võttis vastu Subaru meeskonna tööpakkumise ning tegeleb nüüd spordidirektorina sõitjate mänedžmendiga. Milline on aga hispaanlase varasem kogemus ralliteedelt, selle pani kirja Martin Holmes.
Igal aastal olen olnud kodust eemal keskmiselt 250 päeva. See ootamatu lõpetamine on andnud mulle võimaluse teha nii paljusid asju, millele varem aega ei jätkunud. Ma saan külastada oma vanemaid ja olla koos perega oma kodupaigas loode Hispaanias La Corunas.
Hetkel elan koos pruudi ja lastega Barcelonas ning tegelikult elan väga aktiivset elu. Ma treenin kõvasti, päevas kaks kuni neli tundi. Tihti sõidan jalgrattaga, tegelikult tahan osaleda mais toimuval triatlonil, mis siis peidab endas 4000 meetrit ujumist, 120 kilomeetrit jalgrattasõitu ja 30 kilomeetrit jooksu. Ma ei ole küll kunagi varem täistriatlonil osalenud, kuid selle aasta alguses olen osalenud kahel väiksemal ning võtsin osa ka poolest maratonist. Nii, et ma saan praegu pühendada endale piisavalt aega.
Kas planeerisid oma karjääri lõpetamist pikalt?
Tegelikult juhtus see üsna ootamatult. Viimased neli kuud, mil mina ja Carlos Sainz ei teadnud, kas meil on auto, millega 2003. aastal rallidel startida, hakkasin ma mõtlema võimalustele, kas me peaks minema teise tiimi, tegema kaasa pool või terve hooaja, kuid kindlasti vähendatud palgaga.
Jõudsin järeldusele siis, kui me arutasime, kas peaksin tegema 14 etapilise hooaja kaasa koos Citroeniga, kuid väiksema raha eest. Mõistsin siis, et tänapäeval on ka kaardilugejal päris suured riskid ja see määrabki hinna. Paljud kaardilugejad, mina kaasaarvatud, on sattunud sellel aastal haiglasse.
Sain aru, et ma ei saa istuda autos, taluda neid riske ja olla vähem makstud, kui minu arvates on õiglane ning samas pühenduda sajaprotsendiliselt tööle. Kui seda püütaks teha, siis hakkavad tulema vead ning see mõjutaks juba ka Carlost. Mõistsin, et ainus õige otsus oli lõpetada.
Kuidas sattusid rallimaailma?
Sel ajal kui elasin La Corunas, oli meil kombeks sõpradega, kes mind ka esimest korda kaasa kutsusid, rallisid vaatamas käia. See oli suur seiklus, me valmistasime ette oma autot, nagu oleksime ise rallil osalemas.
Mäletan, et vaatasin kõiki neid rallimaailma staare, eriti Markku Alenit ja Juha Kankkuneni. Ma isegi ei julgenud nende lähedale minna, nad olid minu jaoks väga erilised inimesed. Nüüdseks olen nendega aastaid koos töötanud, seda ei oleks iial osanud ette arvata.
Sõbrad võistlesid omavahel kohalikel võistlustel ning ükskord kutsuti mind kaarti lugema. Minu esimene ralli oli Vigos 1982. aastal. Sellel ajal ei olnud see minu jaoks rohkem kui hobi. Mul ei olnud mingit ettekujutust professionaalsest kaardilugeja tööst. Samas ei tahtnud ma kunagi olla ka piloot. Tegelikult olen ma alati olnud õnnelik, et olen istunud autos just paremal pool.
Arvan, selleks et istuda sõitja istmel, peab olema sündinud andega, seda ei saa keegi õpetada. Kuid hea kaardilugeja ei pea olema talendiga, oluline on kõvasti tööd teha.
1987. aastal Renault 11 Turboga Hispaania meistrivõistlustel sõites arvasin, et olen jõudnud juba piisavalt kaugele ja plaanisin aasta lõpus lõpetada. Kuid siis tuli kõne Carloselt.
Tema tollane kaardilugeja, Antonio Boto, oli loobumas ning Carlos otsis uut inimest. Tegelikult oli tal nimekirjas kaks inimest: mina ja Josep Autet, kes luges kaarti Antonio Zaninile ning omas tunduvalt rohkem kogemusi, kui mina. Carlos valis minu, kuna ma rääkisin inglise keelt ja ma olen väga tänulik oma vanematele, kes saatsid mind Inglismaale keelt õppima. Ma ei oleks muidu Carlosega koostööd teinud.
Ma teadsin Carlost varem, kuid juba neil päevil oli ta Hispaanias kangelane. Me kohtusime tihti 1987. aastal, mil ta võistles Fordiga. Kui Carlos mind kutsus, muutus mu elu täielikult. Näiteks pidin ma kolima Madriidi.
Milline oleks sinu elu olnud, kui Carlos ei oleks helistanud?
Olen viis aastat õppinud meditsiini. Tahtsin alati saada arstiks, nagu mu isa. Ma ei olnud ideaalne õpilane ning ma tegelesin ka muude asjadega. Mõnda aega aitasin ma oma ema tema poes, tehes administraatori tööd. Võtsin osa motospordi üritustest ning kirjutasin rallidest kohalikule ajalehele.
Avastasin ka, et meil on Carlosega midagi ühist: piloot, kes kunagi ei saanud advokaadiks, kutsus kaarti lugema inimese, kellest kunagi ei saanud arst. Olen Carlosega koos töötanud 15 aastat ja seda edukalt.
Mis on Carloses kui rallisõitjas erilist?
Arvan, et ta on parim sõitja läbi aegade. Ta on alati väga pühendunud, tõsine ja väga andekas. Ta oli üks esimestest inimestest rallimaailmas, kes võttis sporti ja vormisolekut tõsiselt.
Hakkasime koos jooksmas käima ning teistele ralliinimestele tundus see veider. Mõned aastad hiljem tegid seda kõik! Inimene peab olema vormis, et ralliautos vastu pidada.
Teine asi Carlose juures on see, et ta on väga kompetentne igal maastikul. Ta on väga võimekas, nii Rootsis, Soomes kui Kreekas. Tema juures on väga erilised tema võimed.
Ja inimesena?
Väljast poolt vaadatuna ei tundu kerge temaga koos töötada. Meie tegime seda 15 aastat ja nagu abielugi võib see mõnikord minna hästi, teinekord mitte. Aga tegelikult on nii, et kui sa töötad hästi ja annad endast kõik, siis on ka Carlos rahul. Kui sa tegid vea, mida ka tema mõistis, siis ei olnud ta kunagi vihane. Minul ei olnud temaga kunagi probleeme.
Carlos tahab anda endast 120 protsenti. Näiteks ei jäta ta kunagi treenimist kui on hakanud vihma sadama. Ta on rahul kui teeb kõik, mis võimalik ning nõuab seda ka teistelt.
Ka äris on ta edukas, arvan, et kui ta peaks rallist loobuma, siis saab temast edukas ärimees. Ta teab, mida ta tahab ning ei tee otsuseid mõtlemata.
Koostöö teiste kaardilugejatega?
Ma austan neid kõiki. Mõnda olen õppinud tundma teistest paremini, võib-olla on Denis Giraudet mu lähim sõber, peaaegu nagu vend mulle. Ta meeldib mulle väga, ta on fantastiline inimene.
Teine väga hea sõber on Martin Christie Argentiinast. Mul on hea mälestus 1992. aasta Safari rallist, mille me Carlosega võitsime. See oli pikk ralli, Martin luges kaarti Jorge Recalde’le. Päeval olime me rivaalid, kuid õhtul sõbrad, kes lõõgastusid hotellis klaasi õllega.
Kuidas on kaardilugemine 15 aastaga muutunud?
Palju. Varem pidid kaardilugejad tegema palju erinevaid asju. Näiteks pidime kindlaks määrama service kohad. Kõik need asjad on tänapäeval sinu eest juba tehtud. Praeguseks on töö autos palju pingelisem, varem sai isegi autost ümbrust jälgida ja kaasaelavatele sõpradele tähelepanu pöörata, kuid nüüd enam mitte. Kiirused on nii suured, et peab keskenduma ainult tööle. Sa ei saa mõelda muule, kui vaid sektorile, kus sa hetkel viibid.
See on tänu tehnoloogiale, mis on autod arendanud väga kiireks. Samuti turvalisemaks, rehve ja ülekandeid on nii palju täiustatud.
Kas reeglid kindlustavad selle, et ralliautod oleksid maksimaalselt turvalised?
Mõningal määral küll. Autod ise on väga turvalised ja vastupidavad, eriti siis, kui üle katuse lennata. Ei ole oluline, mitu korda üle katuse rullud, autod on turvalised. Ohtlikud on ettearvamatud olukorrad, kus auto kiirus on nii suur, et piloodil on väga raske juhtimist taastada.
Praegu on palju rohkem testimist...
Jah, aga põhiliselt sellepärast, et me ei veeda enam nii palju aega treeningutel. Varem me kasutasime treeningautosid, millega treenimine eelnes alati testidele.
Tänapäeval sõidetakse katse läbi tavaliselt kaks korda ja kuskil 80 kilomeetrise tunnikiirusega ja sellega ei saa lihtsalt ettekujutust sellest, kuidas käitub samal rajal ralliauto.
Kõigest, mida me ka ei teeks, saame siiski rohkem aega kodus veeta. Vanasti oli see olukord hullem, mäletan, et üheksakümnendate alguses olin kodus eemal üle 300 päeva aastas. Testimine võtab palju aega.
Kas autod tunduvad tänapäeval usaldusväärsemad?
Jah, üha vähem on tänapäeval katkestamine tingitud sellest, et autol on mingi mehaaniline probleem, tavaliselt on katkestamise põhjuseks väljasõit. Tavaliselt see ongi sinu viga, kui sa ei suuda rallit lõpetada.
Kuigi praegu on rallisõitmine tunduvalt stressirohkem ja pingelisem, sest kiirused on ikka väga suured. Keskenduma peab tunduvalt rohkem, kui varasematel aegadel. Samuti on halb asi väsimus, mõnikord peab sõitma isegi öösel ja ikkagi keskenduma. Arvan, et juba ohutuse mõttes on päevavalges ralli sõitmine parem, kui toimub õnnetus, siis on parem evakueeruda.
Mõned head elamused rallidelt?
Parim elamus oli 1992. aasta Safari ralli võit, samuti esimene Soome ralli ja Monte Carlo võit. Minu jaoks parim MM-i rallikatse on Whaaga Coast, mida kahjuks 2003 aastal kavas ei ole. See hõlmab kahte katset ühes, millel poole peal tingimused muutuvad, pool katsest on kiire, teine pool aeglane. Ühel katsel on olemas kõik.
Loomulikult toob võit endaga kaasa erilised emotsioonid, seda ei saagi kirjeldada. Võttis kaua aega enne kui meie Carlosega esimest korda võitsime, kuigi olime võidule nii tihti lähedal olnud. Esimene võit tuli 1990. aastal Akropoli rallilt.
Vahel ei lähe kõik siiski hästi?
Pärast 1990. aasta Soome rallit läksid meie legendi märkmed Madridi lennujaamast kaduma. Neil päevil ei olnud meil koopiaid ning meil ei olnud kruusakatsetel mingit tuge. Niimoodi sõita oli kohutav, sest pidime legendi koostama märkmeteta ning vaid kahe katsesõidu järel.
Karjääri kõige hullem hetk üldse oli 1998. aastal Network Q Rally Margam Park katse, mil me kaotasime võimaluse tulla kolmandat korda maailmameistriks, sest meie auto mootor ütles üles just enne viimase katse lõppu. See oli täiesti uskumatu. See oli kõige halvem olukord, mis minu elus on olnud.
Rallifännid üle maailma teavad sinu häält, sest sa räägid väga kiiresti. Kas see ongi sinu edu saladus?
Ei oska öelda, ma ei ole kunagi osalenud kiir-rääkimisvõistlustel. Ma olen kogu elu kiiresti rääkinud. Rallis vajab Carlos palju informatsiooni ning kiiresti rääkimine tuleb kasuks.
Mõni nõuanne uutele kaardilugejatele?
Nad peavad tegema väga, väga palju tööd ja tänapäeval on oluline olla füüsiliselt heas vormis. See töö ei seisne ainult autos istumises, sa pead olema võimeline vahetama kiiresti katsel rehve, toetama pilooti vaimselt. Sa pead ka ise psüühiliselt heas vormis olema.
Uued kaardilugejad peaksid teadma, et pinge kasvab koos eduga ja seda kiiremad on vead tulema. Samuti tõusevad kiirused iga uue ralliga. Samamoodi ei saa kunagi võtta ralli alguses liiga suuri riske, isegi kui võistelda samas ajas suurima rivaaliga, seda saab teha alles ralli lõpupoole ja seda ka juhul, kui oled vaimselt ja psühholoogiliselt tugev.
Mis on põhiline põhjus, miks sa lõpetad?
Kui ma ei ole piisavalt tasustatud, eriti sellisel riskantsel spordialal, siis ei saa keskenduda täielikult oma tegevusele.
Tegelikult on see minu jaoks kurb lõpp, kuid ma saan siiski öelda, et ma lõpetasin rallikarjääri Carlos Sainzi kõrval ja see on, mida olen alati teha tahtnud. Ma ei alusta ka kellegi teise kaardilugejana, see on minu jaoks lõpp.
Sain tänu rallile palju uusi sõpru, mul on telefoniraamatutäis numbreid ja kontakte üle maailma.
Mind võib siiski rallidel kohata, naudin nüüd taas pealtvaataja rolli. See oli periood minu elus, mida ma kunagi ei unusta!
Allikas: Rallysportnews
|
|
|
|
| Otsing | Sisukord
| Reklaam | Kontaktinfo
